Vol 1: Kus on minu koduke?

2014 aasta jaanuaris hakkasin otsima omale uut elukohta. Ideaalis maja, mis ei ole Tallinnast väga kaugel ja mis ei asuks päris metsas. Hinna poolest 100 000€ kanti, et kuumakseid vaeselajal ka taluda suudaks. Ootused maja enda suhtes väga kõrged ei olnudki, sest hea meelega teeks enamus remonti ise, siis on kindel et kui midagi per*e läheb, tead vähemalt järeldusi teha…

Hoidsin mitte küll igapäevaselt, kuid järjepidevalt oma tähelepanu pakutavatel majadel. No põhilised kohad kust otsida on ikka kv.ee ja city24.ee. Olin isegi meeldivalt üllatunud, et alla 100 000 € maksvate majade väljanägemine polegi kõige hullem ja arvestades seda, et plaan osta oli suveks, siis jõuab ennem sügist veidi kõpitsedagi.
Valisin ühe maja välja suvila piirkonnas, kus oli suvila juba majaks ehitamisel. Kuulutus oli OK. Jutu järgi oli nippet-näppet vaja teha ja koli kohe sisse. Olin lausa vaimustuses! Hind ainult 69900€, siis jääks miskit järgi ka remondiks jne. Leppisin siis maakleriga kokku, et tulen vaatama maja. Sama päeva õhtul sõitsin kohale ja mõne aja möödudes oli kohal ka maakler, noor mees, üleoleva moega ja blond tibi kõrval istmel. Tegi siis värava lahti ja juhatas meid sisse. Olgu öeldud, et ma olen pigem isetegija ja sellepärast ei hirmuta mind ära majade puhul segamini aed, puhastamata toad või remonti vajav maja – kõik on tehtav. Näen sellisel juhul pigem võimalust, mitte katastroofi. Aga selle maja puhul jäin ma ise ka šokki! Kuulutuses olnud piltide põhjal olid majal ees aknad, uksed, teisele korrusele pääsemiseks redel(!), köögimööbel ja kõrvalhoones asuv saun. Reaalsus oli aga selline: majal ei olnud ees ust ( see oli vist ära varastatud) aknad osadel aukudel olid ees, osadel mitte. Need aknad mis ees olid, olid katki, kildudeks. Puudu oli redel, et teist korrust üldse vaadatagi saaks. Kõrvalhoonet, mis saunana välja reklaamitud, täitis ümberkaudsete naabrite prügi. Keset õue oli pool maasturit, mõned roostetavad aiatoolid, suvaliselt asetsevad puupakud, vana pliit ja natuke veel ümberkaudsete rahvaste prügi. Julgesin siis ettevaatlikult küsida, et kas tõesti 69900€?! Maakler vastas,et kui ei meeldi, ära osta! Müügitöö at it’s best!!! 
No ma ei saa öelda, et ma põgenesin, kuid sinna sõitmine oli oluliselt rahulikum kui sealt lahkumine. 
Ma ei tahtnud mitu päeva ühtegi kuulutust vaadata. Kuigi, peab au andma, fotod olid majast suurepärased ja nagu ma aru sain siis ei olnud me ei esimesed ega viimased huvilised. 
Kui mõned päevad möödunud olid ning minu usk kinnisvara turgu taastunud oli siis ma sõitsin ( nüüd juba targemana) alguses ise maja kaema, enne kui üldse mõnda järjekordset vingus näoga bmw venda tülitamagi hakata. Ja loomulikult oli kirjeldus suurepärane, pildid ilusad, kuigi minupoolne soovitus on siiski tuba ära koristada enne kui pilte teha. Jõudsime mehega kohale ja kontrollisime kaks korda aadressi ennem kui naerma purskasime: majal ei olnud katust!!!!! Selle asemel ehtis maja pealset present, mis oli hoolikalt nööridega kinnitatud…. Omg! Miks ei ole selliseid asju kuulutuses kirjas?! 
Ilmselgelt ei olnud mõtet üldse maakleriga ühendust võttagi… 
Peatselt kirjutan veel meie seiklustest, mis moodi panga läbirääkimistel ellu jääda ning mida maja kohta teadma peaks enne ostmist.

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*