Tsaupakaa võrekad ja emme-issi närvid

Saime eile oma kaubad korda ja tõime plikadele nende uued voodid koju, värvisime ära ja panime paika. Lihtne, eks?! 

Oleks siis kõik nii lihtsalt läinud kui seda siin praegu kirja pannes… 

Vooditeks said Mailise armsate laste pärandusena Suwemi nari, mis käib kaheks voodiks, meil käib, sest nariks on nad liiga tillukesed veel. 

Meie suurim mure oli, et voodi on täiesti valet värvi, roheline! Plikade tuba on roosamannavahune väikese ükssarviku glitterpuuksuga. Ehk siis roheline on täiesti vale. Aga kuna piigad saavad/said need voodid omale sünnipäeva kingituseks, siis otsustasime need üle värvida. 

Mitte. Kunagi. Enam!

Ma ei tea mis asjaga need täpsemalt enne töödeldud olid aga see värv hakkas ikka väga kehvasti sinna peale. Lisaks oli kahe voodi peale lihtsalt metsik hunnik pulikaid, kas voodid ei peaks nagu kaks otsa+kaks äärt olema?! 


Kui see kõik sai kaks korda värvitud arvas peremees, et paneme voodid kohe kokku ka. Sealsamas, õues, kus me neid värvisime. “Küll mahuvad!” olid tema targad sõnad. 

No kokkupanemisest niipalju, et kõigepealt ehitasime vooditele omadest materjalidest mingid käsipuud ja alles siis avastasime, et need kuulusid ka tegelikult voodi komplekti ja said “need ülejäänud pulikad” kategooriasse, ning üle jäi tegelikult vaid redel ja hunnik kruvisid ja polte 😁. 


Käsipuud ei olnud muidugi ainus “heureka!” moment eks neid jagus veelgi, eriti siis kui voodid tegelikult ei mahtunud ühestki meie maja avausest niimoodi, et lastetoani ühes tükis oleks saanud…. Kõik see kokkupanemise vaev!!! 

Üks voodi sai sisse tõstetud TEISE KORRUSE rõduuksest, kust ta kaugemale kui meie magamistuba ei mahtunud, sest magamistoa uks oli liiga kitsas. Lisaks suutsime selle geniaalse teisele korrusele upitamisega, tema alt lükkas ja mina ülevalt püüdsin, rikkuda ära voodi ühe külje värvi… Ausalt mul oli tunne, et ma viskun meeleheitest ise sealt terassiuksest alla.

Võtsime siis voodi juppideks, mille tagajärjel tekkisid veel mõned kohad mis vajasid värviparandusi ja magamistuba oli täis tööriistu, kraabitud värvi jne. 

Teise voodi võtsime juba all toas lahti, kuhu ta uksest mahtus aga trepiuksest ei mahtunud. Mis korraldas ka sinna paraja segaduse. 


No ükshetk me saime need voodid sinna pisikesse tuppa, uuesti kokku, põranda puhtaks ning oli aeg madratsid ka paika panna. Olgu vahepeal öeldud, et Mailis, need katted käivad ära, aga momster ei oleks neid pidanud maha kiskuma, sest peale pesemist nende tagasi toppimine oli nagu kaks numbrit väiksemate teksade jalga ajamine. Meeleheide tahtis mind alla neelata juba, kuid ma sain esimesele madratsile siiski selle katte ilusti peale. Teise puhul palusin abikaasa abi, kelle kannatus juba värvimisega tilgatumaks ära oli kasutatud ja tahtsin, et ta aitaks mul lukku tõmmata. Muidugi tõmbas ta selle lihtsalt küljest ära, nii et ma sain veel peenikese näputööga vastu ööd tegeleda. Ma olin nii väsinud kui see kõik möödas oli, et ma oleks tahtnud nutta. 

Me hakkasime selle pisikese projektiga pihta umbes ühe ajal päeval ja lõpetasime kell üksteist öösel. Kümme tundi kahe väikese voodi peale!!!

Igatahes on need voodid nüüd paigas, värviparandused tehtud ja puhas voodipesu vahetatud ning ootavad, et tüdrukud täna vanaema juurest tulles neisse vaimustunult tudule poeks ja TERVE ÖÖ SEAL MAGAKS! 


Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*