toidupaanika: kuidas saavad olla kaksikud NII erinevad?

Kui mina pean vaatama MIDA ma söön, kui palju ma söön ja kõigega piiri pidama siis mu beebidega on hoopis teine tera… Nad on nüüd juba üle seitsmekuused ja ma peaksin neile andma lisatoiduga juba liha ja muutma söögilaua mitmekesisemaks. See liha ei lähe praegu üldse 🙁 Kummalegi ei sobi, väristavad õlgu ainult selle peale ja pärast paari ampsu lihapüreed on neil juba selge, et ega see järgnev suutäis paremaks ei lähe ja panevad suu kriipsuks: söö ise! K-le sobib absoluutselt kõik muu süüa… Eriti köögiviljad ja puder. M ei söö mitte midagi! Talle lihtsalt ei meeldi ja kõik. Ma olin täiesti kindel, et asi on hammastes ja niikui hambad suus, muutub temagi isukamaks aga ausaltöeldes tänaseks on suus juba kaks hammast aga isukest ikka pole…
Lisaks kõigele on M-il muutunud põsed karedaks ja ma ei ole veel jälile saanud, mille vastu tal selline reaktsioon on. K-l pole viga mitte midagi. Millest selline erinevus?
Näiteks täna, andsin mõlemale enne õhtusööki rinda, siis panime toolidesse nad sööma. K sõi ära terve kausitäie putru, veerand melonit lutsutati läbi võrgu, kaks beebiküpsist ja küsis hiljem kui M-i meelitasime söögiga, tema portsjonist püreed juurde. M sõi suuuuuuuuuure meelitamise peale kaks lusikatäit putru, võttis lonksu issi smuutist, kaks beebiküpsist suutis teha pudruks, suhu lähks ehk 10% ja püreest keeldus üldse (selle sõi hoopis K ära). Siis said mõlemad veel tudu tissi ja nüüd magavad. Või noh, K magab, M kisab juba teist nädalat kõik ööd… Ja ka seda kisa pidasin hammaste süüks aga kui kaks punnitavat kikut on lõikunud ka siis ei ole mitte ühekski ööks rahu saabunud. Täiesti kreisi olukord on meil siin juba!

K-l on kaal ka suurem, viimati oli vahe juba 400g (vahepeal oli see vaid 100g). M on pidevalt viril ja jaurab, selle põhjal võiks ju arvata et laps on näljane? Aga ei! ta lihtsalt keeldub 🙁 Ma ei teagi kas peaks nüüd asja suure kella külge panema ja paanitsema (mida ma juba vaikselt teen), või siis arvestama, et need lapsed ongi täielikult teineteise vastandid?
 Alguses oli meil K see kes kisas absoluutselt kõige peale. Nüüd kui ta saab lisatoitu on ta üks üliõnnelik beebi. See eest meie naerupallist ja rahulikust magajast M-ist on saanud suur nutubeebi. Tahaks ju last kuidagi aidata aga ma lihtsalt ei oska. On ehkkellelgi jagada nippe? Või kui laps sööb rinda heameelega, siis äkki ei peakski paanitsema, sest võibolla tuleb temal see tahke toidu isu hiljem?
Putru ta alguses sõi aga siis tekkis see kõhukinnisus ja nüüd ei lähe ka puder enam. Appi ma lähen hulluks 🙁

Kui poja oli alles aasta kanti vana, siis me käisime mingi lastearsti juures temaga vastuvõtul, sest tal oli raua puudus ning laps oli lihast ainult kala nõus sööma, keeldus veise ja sealihast täielikult. Proovisime igasuguseid trikke, retsepte jne. Saime selle arsti käest niimoodi sõimata, et kuidas meil ei ole oma lapse jaoks toitumisplaani ja kuidas ma ei oska öelda mitu grammi üks toidukord mingeid aineid sisaldab ja kuidas me oleme nii vastutustundetud, et me lapsele vägisi liha ei topi?! Ärge saage valesti aru: mina söön liha väga hea meelega, igapäevaselt ja ainsad lihad millega pirtsakam olen on kalkuni ja lamba omad. Seega pakun ma liha ka oma lastele ja ei ole arstide hirmust hoolimata mingi ekstreem-vegan, kes oma lapsi meelega mingit kindlat joontpidi toidaks…
Ma tõesti ei oska enam mõelda miks nad nii pirtsakad on… Kui kellelgi on häid nippe siis olen avatud!

Väike vahemärkus ka raseduse kohta: piigasid oodates sundisid nemad mind veganlusele – ma ei suutnud ühtegi liha süüa, seetõttu olid 2014 jõulud mulle ühed näljaseimad. Liha süües tuli see lihtsalt tagurpidi välja. Eriti jälk oli hakkliha või viinerid!
Ma sõin neid enne rasedust, samuti keeduvorsti jms. Peale rasedust suudan taas hakkliha süüa, kuid viinereid ja vorsti ilmselt kunagi enam… Kui siis suitsuvorsti või sinki.

Pange head ideed me poole teele palun!
Paid!
GG

1 Comment

  1. Lohele ei maitsenud alguses näiteks kanaliha, aga sealiha maitses. Samas maitses Talle Salvesti kanapüree, mida ma küll raua suhtes väga ei usalda.
    Lihapüreesse panin alati päris palju porgandit, kuna nägin, et selle magus maitse Lohele meeldis. Kartulit panin vähem ja selle tegin pudruks kahvliga (mikserdamisel läks limaseks ja maitses halvemini).
    Soolast toitu andsin ka tavaliselt enne rinna andmist, et oleks isu suurem. Ma ei tea muidugi, kui valmis Sinu kaksikud selleks on. Äkki on liiga näljased ja ei kannata oodata. Või siis proovida ainult M puhul nii?
    Üks nipp, mis S leiutas (ma ei tea, miks ma ise selle peale ei tulnud), oli see, et anda vähem-maitsvat ja maitsvat korda mööda. Nii ei teadnud Lohe, mida oodata 😀
    Jaksu! Söötmine on ikka üks keeruline asi 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*