SEE nädal….

pffff… Ma isegi ei tea kas kõigepealt hädaldaks ja siis kiidaks või vastupidi – korraga! Esmaspäeval olin ma täiesti endast väljas, sest mu plaan nädalavahetusel koristada oli täiesti mõttetu – mitte midagi ei saanud tehtud 🙁 Minu jaoks on oluline, et kui ma siin majas päevadläbi veedan, siis on mul siin enam-vähem talutav “töökeskkond” aga viimasel ajal on asi käest kiskunud. Otsustasin helistada oma emale ja kurtsin natuke aega telefonis ning sellest oli kasu! Emme tuli kolmapäeval koos tädiga ja nad aitasid terve maja peale jälle asjad joonele, nad kas hoidsid lapsi ja mina koristasin või olin mina hetke lastega ja nemad koristasid ja mingil hetkel tegime me kõike läbisegi st. minul polnud ühtegi last ja koristasin neil oli kummalgi üks ja ikka koristasid… Muidugi tegemist oleks jagunud umbes kolme päeva peale aga vähemalt on praegu olukord selline, et elanikud ei pea ühte kindlat radapidi välisuksest elutoani jõudma vaid võivad ise oma trajektoori valida.

Teisipäeva käisid meil väheke omamad inimesed külas ja ma panin lapsed hoiule ning kiitsin abikaasale, kelle kannatus on ka juuksekarva küljes, et pane tähele, ma võtan juba üksnes sellega, et dušši alla saan 200g kaalust maha sest terve päeva on särk koguaeg seljas märg… Kaks pommi süles ja pidevalt jalgadel :/ ja nii oligi, järgmisel hommikul kaaludes oli number ikka väga ilus 😀

Oma toitumiskava suhtes olen olnud ülimalt tubli! Ma ei jõua ära kiita seda mugavust, kui ei pea koguaeg mõtlema, mis lõunaks/õhtuks süüa peab tegema. Mul on siiani õnnestunud sellest kinni pidada peaaegu perfektselt, ainult sel kolmapäeval kui oli koristus päev oli mul õhtuks adrenaliin ikka veel nii üleval, et unustasin õhtusöögi sootuks 🙁 Patustanud ei ole mitte millegiga (whoop-whoop!) aga lähemalt räägin kõigest eraldi toidu postituses 🙂
Neljapäeva hommik algas katastroofiga – mu kaal läks katki!!! Ma olen täiesti endast väljas! See oli ilus ja hea ja oli minuga juba aastast 2006! Ja nüüd – R.I.P sõber ja vaenlane ühes masinas… peab kusagilt uue saama, kuidas ma muidu oma edusamme jälgin?!

Une teemat on vist täiesti mõtetu juba mainida, kuna tüdrukud on IKKA veel nohused, siis öösiti me väga ei maga. Ja kui nüüd kõik arvavad, et ju siis päeval ikka põõname, siis terve päeva on neil uni korda mööda, nii kui üks silmad sulgeb, teine avab. Koos magatakse võibolla siis kui vanker liigub ja emme tatsab (mis pole paha variant, sest see on emme ainuke trenn praegu aga und on ka vaja eluspüsimiseks). Toas olles on neil kahepeale ainult üks Unemati ja kahte korraga ta ei jaksa vist uinutada. Multitasking ei ole vist unekoolis populaarne ala :/ Igatahes lohutus on ainult see, et aina lihtsamaks läheb, varsti ma vb ei vajagi enam und 😀
See unetus on hakanud mõjuma ka mu kannatusele, mis on olematust saanud juba miinus poole peale üle minna. Õde ikka ütleb mulle, et ma olen oma chill-bill’id unustanud kangemate vastu vahetada.
Pojaga tahaks rohkem aega veeta aga tüdrukud võtavad kogu tähelepanu ja enne kui ma arugi saan, ma ainult keelan teda… See on nii halb tunne, et seda kirjutadeski on nutt kurgus 🙁  Ma loodan, et ta kunagi andestab mulle…
Ehk siis kokkuvõtvalt vajan ma suuri chill-bill’e, dušši ilma beebi kisata taustaks ja und…
Täna on reede (lausa mõru maitse suus, kui teistmoodi see lause kunagi kõlas/tähendas)! Abikaasal on kaks kodupäeva järjest, ehk siis õnnestub korraks sõba silmale saada või pojaga jalgratastel väike tiir teha 😉

peace everybody!
GG

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*