Rööprähklemisest ja multitaskingust…

Ma ausalt ei tea kuidas teised emad oma tegemised tehtud saavad lapse/laste kõrvalt aga meie peres on vähemalt üks pidev rööprähklemine. Kui rööprähelda ei jõua, siis võib tulemuseks olla mõni murtud jalg, sest segadus on hullumeelne. See on ilmset ka natuke selle süü, et maja on ikka veel poolremonditud ja asjadel ei ole oma kohta. Kui mõned asjad leiavad oma koha kusagil eikunagimaal, siis teised asjad lihtsalt on IGALPOOL laiali. Sellest rääkimata, et ilmselgelt on mingeid asju siin majas liiga palju aga see selleks…
 Minu jaoks on iga vaba hetk kullahinnaga, ehk siis see annab mulle võimaluse midagi jälle ära teha, et hiljem oleks vaba(m) aeg (mis see vaba aeg on?). Kui ma jätan beebid abikaasaga tuppa mänguma ja lähen ise kööki kohvi jaoks vett keema panema siis ma nii muuseas panen näiteks kuivad nõud masinast ära või pesen mõne poti kraanikausis puhtaks või koristan beebide söögitoolid puhtaks jne… Kui abikaasa läheb kööki meile kohvi tegema, vaatab ta niikaua aknast välja ja mõtiskleb või scrollib telefonis (vahele jäid!) ja kui ma küsin, et kui sa juba seal oled siis äkki sa blablablablabla (see läheb juba kaduma, sest enne kui ma lõpetan tuleb vastus) Ma ju keedan kohvivett praegu! 😀 
 Vahetevahel on tunne nagu tahaks lihtsalt kõigel minna lasta aga siis jälle mõtled, et võibolla keegi teeb mingi üllatusvisiidi ja siis on elamine selline, et külalised hakkavad koristama, et teha rada välisuksest elutoa diivanini…  

 Ma tõstan käes üles ja tunnistan ausalt, et osad asjad lihtsalt kukuvad ka minu käest aga kahe beebi kõrvalt pean ma pidevalt analüüsima ja mingid prioriteedid paika suruma. Kui lapsed nutavad, siis ma ei hakka elutuba koristama, vaid tegelen beebidega (mitte et siis kisa vähem oleks). Ilmselgelt nii see elutuba jääbki selliseks, sest koguaeg on kas mähkmevahetus, kassi päästmine, söögiaeg, kassi päästmine, tuduaeg, kassi söötmine või mänguaeg ja kassi õue viimine (tema enda heaolu nimel). Mitte, et me unega siin kiidelda saaks aga meie praegune õuevanker on selline, mis ilma kombekata nii väga mugav polegi tudumiseks nii et õuetudud on ka praegu kehvema poolsed, rääkimata seisvas vankris magamisest või nohust-köhast, mis niisama kimbutab. 
 Uue vankri saades peab emme ennast sundima samuti pikemaid tiire jalutama, sest mul on tunne, et olenemata sellest kas ma koristan või mitte see maja läheb täiesti iseenesest sassi tagasi ja ammu juba on koegenumad emad mulle soovitanud suurem p*hhuipill sisse võtta ja enda peale ka mõelda. 



Ma ei saagi aru, miks ma selliste asjade pärast nii väga põen aga ma tunnen pidevat survet, et ma pean!
 Aga tulles tagasi multitaskingu juurde. Kolme lapse ema lihtsalt peab ( <-jälle see sõna) jõudma osa asju tehtud kolm korda kiiremini, kui ühe lapse ema. Mitte, et neil oluliselt rohkem aeg oleks aga nad lihtsalt veel ei tea seda, et tegelikult on neil palju vabamad käed 😀 Või kasvõi ÜKS vaba käsi, kui teise otsas põnn ripub. Ma ei taha väita, et ühe beebiga ei ole raske, kui minul oli ainult 1 beebi arvasin ka, et rohkem ei jõua aga tegelikult jõuadki niipalju kui parasjagu vaja on (jumala eest ei halvusta kedagi ega avalda survet)!
 Sel kevadel oli mul tarvis võtta TLÜ-s mõned loengud, et oma lapsehoidja kutset taastõendada ja käisin loovuse loengus, mille üks kodustest töödest oli ettekanne kus pidime rääkima oma loovusest. Ma tegin selle õnneks grupitööna teise tudengiga, kuid ma oleksin tahtnud neile rääkida oma päevast, mis minumeelest sisaldab üsnagi palju loovust nii ellu jäämises kui ka logistikas. Aga kaalutlev mina otsustas sellest mõttest loobuda, sest ma ei taha võtta vastutust selle eest, et umbes 50+ tudengit ei taha kunagi (rohkem kui ühte) last saada. 
Aga kui ma teen süüa, siis ma samal ajal koristan kööki, panen nõusid kappi/masinasse, pühin põrandat. Kui ma olen laste jaoks olemas põrandal mängimiseks, korjan kokku igast jampsi mida meie elutoa vaibast leiab hulgaliselt ning kui lapsed liikuvas vankris magavad, loen mina päeva uudiseid, scrollin facebookis (et mitte kogu oma sotsiaalset elu välja lülitada), mõnikord blogin ja nii edasi… Kui abikaasa hoiab lapsi, siis ta hoiab lapsi, kui ta teeb süüa, siis ta teeb süüa ja tema jaoks ongi täiesti arusaamatu, et mida ma tõmblen või miks ma jälle telefonis samal ajal midagi loen/teen. Mitte, et ta mul ülitubli mees oleks aga lõppude lõpuks on ta kõigest mees…


 Ma tahaksin teada, kuidas teised emad jõuavad? Kuidas on kodu korras, soe söök valmis, pesu pestud ja triigitud (muuseas, meie majas näeb triikrauda nii harva, et igakord kui ma ta välja toon, siis abikaasa pildistab hetke, et lapsed näeksid kunagi, et tegelikult meil on seda ektreemsporti ka harrastatud) lisaks hunnik sõbrannasid ja huvitav sotsiaalelu.  Kas kellelgi on koduabiline? Kust te ta leidsite? 
Minu sotsiaalelu on praegu väga konkreetne: sõbrannad, kes ise külla tulevad või sõbrannad keda ma enam kunagi ei näe… Ma plaanin juba laste sünnist saati, et jõuan mõnede kaksikute emmedega koos kärutama, lapsed saavad vähem kui kuu pärast ühe aastaseks…
Loomulikult olen ma kõigest inimene ja vahetevahel ma lihtsalt lasengi kõigel minna ja ainult ulun, sest tunnen ennast ülimaltsuure läbikukkujana! Veidi puhkan ja tõmblen jälle…
Paid! 
GG

2 Comments

  1. Sa kirjeldasid täpselt minu elu 😀 Sama lugu, et maja poolelgi remondis ja asjadel pole oma kohta jne.

    Kui mul kööki vaja koristada, siis ma meelega valin söögiks sellise toidu tegemise, millega üheaegselt saaks nõusid pesta/kuivamast ära panna või põrandaid lapiga üle tõmmata või esikut koristada vms. Ühesõnaga ei ole sellist "seisan ja ootan, kuni vesi keema läheb" aega. Kui ühest maja otsast teise minek, siis ikka tuleb miskit tee pealt kaasa haarata ja mööda minnes oma kohale ära panna. Ja neid aja kasutuse nippe on veel oi kui palju. Aga õhtul voodisse minnes on ikka tunne, et keegi pani just tuumapommi mu majas plahvatama ja kõik lendas segamini.

    PS! Ma üllatusvisiite ei lubagi teha 😀

  2. Ahh, Sa kirjutad nii hästi! Aga tõesti, mul on 1 laps, 10-kuune ja ma tõsimeeli ei jõua ka midagi tehtud. Iga jumala kord kui ma sel sipleval põnnil mähet vahetan või üritan teda toita (rohkem saab süüa me köögivaip kui tema), siis mõtlen, et kui neid oleks veel 1 või 2!, siis oleksin esimese liinibussiga teel hullarisse. Mu kodu on nagu… Ma ei oska sellele isegi mitte nime anda ja koguaeg on kuklas selline tunne, et midagi jäi jälle nüüd tegemata. Olen küll ja veel öösel ehmatusega ärganud ja avastanud, et johhaidii, pestud pesu on masinas olnud juba terve ööpäeva… Minu igasugune planeerimisoskus väljus mu kehast koos lapsega, võib-olla pool mälust ka. 😀

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*