rinnaga imetamisest natuke teise nurga alt

Ma mõtlesin pikalt, kas kirjutan sellest või mitte, kuid soovin julgustada rinnaga toitvaid emasid teineteisele toeks olema!
Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, aitas mind maratoni ajal õde, kes pakkus minu beebile oma rinda, ning beebi sai kõhu täis, ilma võitluse ja pudelijandita. Minu tüdrukud ei tunnista ikka veel ei pudelit ega lutti ning selletõttu olingi natuke kahtleval seisukohal kas loobuda selleaastasest maratonist või mitte. Samas oli mul võimalik minna vahepeal neile rinda pakkuma ning vahed ei olnud väga pikad. Esimene oli 3,5 tundi ning seitsmekuusele lapsele on ka neljatunnine söögivahe täiesti OK. Lisaks oli piigadel kaasas oma püree ja söögitoolid, ning tõenäoliselt olekski sellest ka piisanud. Murelikuks tegi just see, et M palavik tõusis ikka vahepeal ja siis tahavad lapsed olla rohkem rinnal, kaisutada ja olla hoitud.
Õde kinnitas mulle juba mitu päeva varem, et see ei ole tema jaoks mingi probleem ning ta aitab vajadusel hea meelega. Me muidugi ei osanud siis arvestada, et M-l hammas piinama hakkab ning tal väike palavik sellest tõuseb.
Meie võibolla kõige suurem mure oli sellega, et kuidas tema 1,5aastane sellesse suhtub, kuid mure oli asjatu. Ta küll jälgis hoolega, et mis toimub, siis aga otsustas, et kontrollib olukorda lähemalt ning haakis ennast seniks teisele rinnale, et oma varudes kindel olla.
See ei seganud teda absoluutselt, pigem oli ta titade üle rõõmus, käis abis vankrit kõigutamas ja pai tegemas.
Kui mina oma vahepausi ajal neid kontrollima tulin oli kõik superhästi ja mu süda rahunes veelgi. Olen sellele pikalt ka varem mõelnud, et miks see tänapäeval nii tabu on, et teine ema su lapsele vajadusel rinda annab? On ju juba mõisapidamise ajast olnud preilidel/prouadel oma laste kasvatamiseks ammed abis – kes olidki selleks, et mõisa beebisid toita ja hoida. Ka siis kui mu piigad sündisid, olin väga tänulik rinnapiima panga toetusele, kust mu beebid oma esimese toidu said, sest mina toibusin alles operatsioonist. Oleksin ka ise tahtnud doonor olla, kuid mulle öeldi, et toida parem oma kahte last… Mul oli väga kahju, et ma ei saanud abiks olla, sest tegelikult oli mul piima ülegi aga mis seal ikka…
Uurisin ka õe käest hiljem, et kas teist last toita on kuidagi teistmoodi, võõras tunne või millised emotsioonid teda valdasid. Ta kinnitas mulle, et tema jaoks ei olnud mitte mingit vahet, milline lastest rinnal oli, tal oli hea meel selle üle, et beebi teda usaldas (ja mina samuti), ning kõhu täis sai 🙂

Loomulikult on iga ema enda otsustada kuidas ja mismoodi ta oma last kasvatab ja toidab!
Ma arvan, et on lihtsalt ära unustatud, kuidas kõige loomulikumal viisil saab ka imetav ema, kelle laps ei võta pudelit, vahepeal muid toimetusi teha 🙂
Minu tüdrukutest ühele oli see lohutus asendamatu, teine otsustas loobuda tädi pakutust ning ootas ilusti minu ära, sest nagu ma mainisin ei olnud vahed tegelikult pikad, lihtsalt emasüda ikka muretseb. 🙂

Paid!
GG

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*