Pinni ja panni meie lähme vanni…

Ma ei hakka valetama, et ma suutsin mõlemad oma kaksikud rahumeelselt vanni panna ja selle juures ise lihtsalt jälgisin millised toredad vannilapsed mul on…. 

Ei! Mu elu oleks siis liiga lihtne.Kui Puru kuuleb, et vannivesi jookseb siis ta täiesti hullub! Ta peab KOHESELT riietest vabanema ja vette saama. Kui see võtab liiga kaua aega siis emme-issi kõrvad kahetsevad! Nüüd oskab ta juba karjuda: “mina ka! Mina ka!!!”

See eest Pudi kuuleb vannivett jooksmas, järgneb suur imestuse ohe ja lapse leiab kõige tagumise toa kõige tagumisest nurgast peidus. Kui ta sealt vannile lähemale tuua siis ta lihtsalt röögib niikaua kui ta on vastumeelselt viidud veega kokkupuutesse ja puhastatud, kuivatatud, riietatud. Kui veepuute oht on möödas ja riided uuesti turvaliselt seljas, siis on küll tore üle vanniääre kaasa solberdada ja kilgata. Ma olen proovinud igasuguseid variante aga no ma ju pean teda ometigi pesema, nii et muud ei jäänud üle kui kisaga…

Seekord ei olnud vanniõhtu kuidagi teisiti, täpselt sama kisa – ühel selle pärast, et piisavalt kiiresti ei saanud vanni ja teisel vastupidi, et üldse vanni minema pidi… Selleks, et Pudi üldse vanni saada, pidin ma koos temaga sisse ronima, et siis kiire-kiire pesu ja ta kohe turvaliselt issi sülle tagasi saaks minna. 

Puruga aga võtsime hoopis Crazy Soap vahud kaasa ja mängisime ning meisterdasime. Juba mõnda aega tagasi saime pakikese kahe vormitava vahuga ning vannilimaga aga ma ei olegi mahti saanud, et neist lähemalt kirjutada. Ma tahtsin eelkõige proovida juba sellepärast, et äkki, kui tuua vannitamise juurde igasuguseid põnevaid tegevusi, siis tuleb Pudi ka meiega vanni. Ta hetkeks nagu olekski ka tahtnud osa saada aga otsustas siiski, et ohutum on kuivaks jääda, muidu veel äkki vesi puudutab teda jne. Nii, et see vigur minu diivatseva preiliga läbi ei läinud.

Puruga oli lõbu laialt, tegime vannitoa seinale ühe näo ja siis mudkui täiustasime teda, katsetasime tema nina “piip” funktsiooni ja vee taluvust. Teise vahukera sisse toppisime korda mööda näppe sisse, kuni see vette ära lahustus. Tegime veel soengu ja panime tema naba peitu… Avastamist ja mängulusti oli palju. Mulle nii tohutult meeldib jälgida seda lapse ülisiirast emotsiooni kui miski talle tõeliselt nalja ja rõõmu pakub. Siis on endalgi raske tõsiseks jääda, laste naer on parim heli maailmas! 

Poja ei jaksanud vanni minemist oodata nende vahtudega ja tema proovis need juba varem niisama laua taga meisterdades ära. Kuna ma ei lubanud tal kohe kõike kahte pudelit ära kasutada, siis pidin andma lubaduse, et ostame seda juurde, sest suurele lapsele on ka mängulusti rohkem tarvis. Prismadest ja Rimidest pidi saama, ise pole veel mahti saanud piiluma minna ja prisma e-poest ma seda praegu otsides ei leidnud. 


Vannilima on ainuke asi milleni me veel jõudnud ei ole. Aga eks ma siis annan facebooki vahendusel teada, kuidas see meil välja kukkus. Ma olen nagu tahtnud natuke vältida seda, et kõik mu lapsed samasse kaussi ennast mahutada soovivad ja siis kisa ja kaklusega sellele lähenetakse. Poja saab ilmselt vannilima rõõmu kõik endale 😁

Ainukesed asjad mis mind veidi häirisid olid see, et vahule on tehtud niiiiiiii magus lõhn, et see lausa kutsub last vahepeal proovima, et äkki maitseb sama hästi kui lõhnab… Sellepärast palun ole hoolas lapsevanem ja jälgi, et lapsed seda suhu ei paneks 😉. Ning teine asi, et kui unustad selle kuhugi (näiteks) lauale, siis hiljem jääb kunstiteosest mõnus “koristusrõõm”. Õnneks ei jäta see ei vannile ega lauale mingeid jäädavaid plekke, ning niiskest lapist piisab ☺️


Aitäh selle toreda võimaluse eest seda toodet proovida ja arvustada. 
Paid!

Maiken

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*