Napid 35+2

Kui oma esimest last ootasin, olin täiesti veendunud, et teen lapse kandmise Gunnessi rekordi ja võibolla pakun konkurentsi elevandilegi, sest suurusgi oli juba peaaegu sama. Aga 41+6 otsustas pojake siiski mu piinad lõpetada ja peale 17 tunnist võimalemist oli erakorralise keisriga laps käes. 
Tüdrukutega oli aga hoopis teistmoodi… Ma teadsin küll, et nad on suure tõenäosusega enneaegsed, seda räägiti mulle põhimõtteliselt arvele võtmisel juba, et tuleb ennast selle võimalusega harjutada. Ma vist mingil määral teadvustasin seda ka omale, et heakene küll, sünnivad hästi pisilt, ma saan hakkama!!! 

Veel üks päev enne nende sündi olin üsna positiivselt meelestatud (kirjutasin sellest siin). Mul polnud aimugi, mis järgneval ööl toimuma hakkab! Tüdrukute sünnilugu asub siin.

Tüdrukud sündisid 35n+2p ehk 4n+5p enne oma õiget aega ja loeti seega enneaegseteks.

Meie perel vedas, üks meie beebi kosus loetud päevadega ning pidi veetma intensiivis vaid 3,5 päeva, teisel piisas vaid meist. Ma pole mitte kunagi nii hirmul olnud kui sel hetkel, kui öeldi, et Puru peab sinna jääma ja ma ei saa teda kohe sülle, sööta, paitada ja musitada… See oli nii suur šokk! See abitus, et midagi ei ole teha, vaid oodata, usaldada arste, õdesid ja olla kannatlik. 

Ma mäletan seda ühte korda, kui ta veel kuvöösis oli ja me sinna läksime. Ta hakkas nutma ja ainuke millega teda lohutada sai oli pisike pudelilutikene, mille sisse oli vatitups pandud, et ta saaks seda imeda ja õhku läbi ei tuleks. Ma ei oska oma tundeid sõnadesse panna aga ma nutsin koos temaga, sest midagi muud ei saanud teha… lõpuks andis õde talle glükoosi tilgakese ja ta rahunes veidi. Ma olin jalust nõrk ja täiesti endast väljas, see on üks hirmsamaid kogemusi mu elus. Ma tahtsin teda nii väga sülle võtta, et rahustada ja paitada. Ma olin enda peale pahane, et ma vingusin kui raske on rase olla, sest kui ta oleks mu kõhus olnud, oleks tal kõik hästi. Ma tegelikult tean, et ei saanud sinna midagi parata aga emotsioonid lõid üle pea kokku…

Intensiivis oli sel ajal veel 4 pisi-pisikest poissi, kelle emmed olid seal olnud juba mitu nädalat! Mitu nädalat lootmas ja ootamas, millal beebid kosuvad ja kasvavad…

Väikesed imed, kes peavad vastu ja kasvavad suurteks ja tublideks ning toimekateks! See on kõik tänu suurepärastele haigla töötajatele, kes tegelevad enneaegsetega, aitavad emmesid ja saadavad iga päev korda uusi ja uusi imesid, hoides neid pisikesi elus. 

Tänases postimehes on ühe enneaegse beebi lugu (siin). Mu pisarad lihtsalt voolavad… Ma väga soovin, et inglid hoiaksid ja kaitseksid väikest Amiid ja loodan, et temaga saab kõik korda! 

17.11 on ülemaailmne enneaegsete päev, et tänada, teadvustada ja toetada. 

Eestis saab oma toetuse anda MTÜ Enneaegsed Lapsed kaudu, kelle kohta saab lugeda lähemalt: www.enneaegsedlapsed.ee

Toeta Sina ka, sest iga toetus loeb! 

Paid!

Maiken

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*