“Minu mõistus on otsas!”

Hakkasin lugema sellist raamatut nagu “minu mõistus on otsas!”. Et proovida pojaga tekkivaid vaidlusi nagu täiskasvanu lahendada, sest mulle tundub vahetevahel, et ma vaidlen iseendaga… 

Raamatus on vahvad koomiksitega illustratsioonid ja minu äsja lugemisande avastanud kuuene veerib hea meelega absoluutselt kõiki tekste. Nii jäi talle ka see raamat ette. Seal oli kajastatud olukorda, kus isa lubas lapsele, et kohe tuleb temaga mängima aga tegelikult ei jõudnudki ja laps ei suutnud sellepärast uinuda ning arvas, et issi ei armasta teda. Poja luges selle olukorra ära ja jäi siis mõtlikuks. Ma küsisin sellepeale: “kas sa ka arvad vahel, et ma sind ei armasta kui mul koguaeg sinu jaoks aega ei ole?!” Olgu vahepeale öeldud, et ma ikka natuke pabistan ka sellepärast kas ta  saab piisavalt tähelepanu piigade kõrvalt ja vahel ikka muretsen, et kas mind jagub… 

Poja vastas: “pfft…! Muidugi sa armastad mind, ma olen ju sinu POEG!” Pööras silmad tarva poole nagu see oleks maailma kõige loogilisem asi ja kuidas ma nii rumalaid mõtteid mõtlen 😀 Siis kallistasime ja mul hakkas kohe niipalju kergem… Mul on niiiiiiiiiiii äge poeg 🙂

emme näpistas kohvipausi värskes õhus koos raamatuga 🙂


Kuigi ta mind mõnipäev täiesti hulluks ajab! 

Paid!
GG

2 Comments

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*