lubadused-lubadused

Ma annan endast parima, kirjeldamaks seda päevakest mis ma tüdrukutega kodus veedan. Täna on peaaegu üsna keskmine päev. Välja arvatud see, et tüdrukud köhased ja nohused on 🙁
Ärkame umbes seitsme paiku, kui abikaasa äratuskell heliseb. Kuna me magame beebidega ühes toas siis on see üsna paratamatu, et kõik ärkavad. Kuigi täna olime juba pool ööd vahelduva eduga üleval, sest tüdrukud on mõlemad köha ja nohu saanud. Öösel panin aroomilambi eukalüpti ja teepuu õliga põlema ja määrisin mõlemal piigal jalad ja rinnaku hanerasvaga kokku, vanaema kootud villased sokid jalga ja edasi tudile.  Järgnevad hommiku tervitused mõlemale piigale, abikaasa läheb poja üles ajama. Kuna köha tuli, et jääda, siis saadan kiiresti sõnumid beebide kokkutuleku orgunnijatele, et me veame seekord kõiki alt, sest sellise tervisega me sinna tulla ei saa… (endal mul oli nutt kurgus, sest nii oleks tahtnud minna, üksi kodus passides võib ogaraks minna).
 Teen tüdrukutele mähkuvahetuse ja panen nad teineteisele otsa vaatama ja lobisema. Siis lippan ise kiirelt wc-hambapesu-kaalumise ringile. Peale seda on piigad veel ametis teineteisele pajatamisega, lippan kiirelt alla kööki ja teen hommikusöögi enam-vähem valmis. Võtan kirsid sügavkülmast ja panen sulama, kaalun kärmelt kohupiima ja lisan kookosõli. Siis kuulen juba hüüdeid, et mind vajatakse teisel korrusel, lippan üles, võtan piigad sülle ja toon nad alla mängutekile edasi jutustama ning kiirustasin kööki kohvi vett keema panema. Selleks ajaks on kirsid juba sulatusest valmis saand ning segan hommikusöögi kokku ja hakkan sööma. Vahepeal sai kohvi vesi valmis, teen endale ja abikaasale kohvi ja juba taas tüdrukud hüüavad. Lõbustan neid veidike igasuguste kõrinatega ja toon siis oma hommikusöögi nende tekile. Niikaua kui ma neile otsa vahin ja rumalaid hääli teen, et ole neil vaja karjuda, kohati tuleb naeratuski näole ja jutustatakse mulle vastu. Samal ajal söön hommikusööki ja saadan abikaasa ja poja uksest välja. Vaatan korra ohkega oma elamist – köök on juba eilsest õhtust täiesti sassis, söögitoas on laua peal nõud laiali ja poja jättis isegi oma hommikusöögi nõud teleka ette 🙁 on ikka mehed siin majas!
Piigad muutuvad juba rahutuks ja mul ei jää muud üle kui piigadele kummalegi rinda pakkuda, taas mähkmevahetus, hanerasvaga igalpoolt kokku, kraadin neid, palavikku pole järelikult siis riidesse ja õue kupatada. Haaran tee pealt kaasa ka oma peaaegu külma kohvi – veel kõlbab juua. Õues lükkan ühe käega käru ja joon kohvi, teisega hoian telefoni kõrva ääres, õega on vaja hommikused jutustamised ära teha, teemal mehed-lapsed-elamine 😀 kui külm kohvi sees, teen veel mõned tiirud meie tänaval ja siis tassin vankri terassile, panen beebimonitori valvesse ja jooksen ise tuppa. Võtan jope maha, panen vastuvõtja tööle ja piilun korra aknast tüdrukuid, rahu majas, magavad. Asun kööki koristama, kell 10.20 helistab Omniva kuller, et mu eile tellitud madrats ootab koju saamist, ning tuleb paari tunni jooksul (juhuu!!!).Vahepeal meenub, et niikaua kui plikad õues, peaks tuba tuulutama ja siis aroomilambi uuest põlema panema, et need pisikud siit majast ükskord välja saada. Beebimonitor annab märku, et piigad köhivad, lõikan suure küüslaugu küüne kaheks ja viin kummalegi oma vankrikorvi poolele küüslaugu nina alla haisema. Tuba tuulutatud ja nõudepesumasin töötamas kontrollin uuesti piigasid, kõik rahulik. Vaatan kiirelt mis mul menüüs lõunasöögiks, sest niikaua kui rahu majas, saab ettevalmistused ära teha. Täna on lõhevokk. Panen riisi keema, koorin porgandi, kaalika ja lõigun porru ning tomati. Piigad ikka magavad. ok, võtan siis kala ka välja ja lõikan naha küljest lahti ja panen pannile juba, kui vaja, saan alati panni tulelt võtta ja joosta terassile. Kala saab valmis ja viskan siis juba köögiviljad ka peale ja söök saab peagi valmis. Jõuan teha omale veel suure kannutäie Mamma teed, et kui lapsed haigena rohkem rinda küsivad, siis mul on mida pakkuda.
 Aega jäi veelgi üle, kuid lõunasöögiks on veel vara, ok, alustan seda päeva teemalist blogipostitust. Lükkan abikaasa vanale rüperaalile elektri sisse ja nii kaua (kaua-kaua) kui see ellu ärkab, toon magamistoast igaksjuhuks alla suured padjad. Neid kasutan abitugedena siis, kui mõemad piigad korraga rinnale soovivad. Vahest lihtsalt juhtub nii, et ma ei ole ettevalmistunud võimalikuks kambakaks ja siis nad just otsustavad korraga kisada-süüa nõuda-kakada jne. Saan mõned read kirja kui üks piigadest otsustab siiski. et une aeg on nüüd läbi ja aeg ärgata. Toon ta ruttu tuppa, et õde üles ei ärataks ning võtan riidest lahti, ilmselgelt on ta näljane ja saab kohe süüa. Tatine nina ei luba väga hoogsalt rinnal olla ja see teeb preilil muidugi meele tusaseks. Kui laps söönud, selgub, et nõudepesumasin lõpetas ja saan koos beebiga panna ära puhtad nõud masinast ning potid-pannid masinasse ja uuesti tööle. Siis koputab kuller – juhuuu mu madrats jõudis!!! Niikui kuller ukse sulges, ärkas ka teine beebi, panin ühe beebi lamamistooli mänguasju vaatama ja võtsin teise beebi ka tuppa ja söötsin. Ise veel mõtlen, et hea on, et täna kambakat ei tehtud! Kui beebid söönud, mähkud vahetatud on aeg ka minul lõunasöök ette võtta. Aaaaga siis enam ei meeldi neile ei mänguasjad, ega emme laul ega toolis olla või tekil kõhuli/selili. Ainult kisa… Proovisin kõike! Lõpuks panin nad ikkagi toolidesse ja lasin neil veidi aega kisada, ise kiiresti süües ning samal ajal neid kiigutades (mul on alati sellised süümekad!!!) – veidi isegi rahunesid… Peale sööki proovin neile pressida kalanhoe mahla, et ninna tilgutada. Kalanhoe mahl paneb aevastama ja siis aevastavad beebid oma nina kollidest puhtaks, sest nuusata nad ju ei oska. Protseduur ise on lihtne, pressid mahla välja ja paned pipetiga ninna ning siis ootad mõne hetke. Sain ühele beebile tehtud ja hingamise vabaks, kuid ta ei olnud nõus enam omaette olema vaid tahtis sülle, teine beebi oli selle aja peale juba samuti rahutu ning tallegi ei meeldinud enam üksi olla ja tahtis samuti sülle. Siis ma tundsin korraga, kuidas ma ei jaksa…, Jauramine oli kestnud juba üle tunni ja mu kõrvad jooksid solgivett. Helistasin abikaasale ja kurvastasin ta telefoni otsas natuke aega. Siis võtsin mõlemad beebid sülle, kõndisin natuke oma 13kg kogukaaluga ringi ning panin rahulikuma beebi laulu kuulama. Samal ajal viisin teise beebi üles korrusele ja andsin talle voodis veidi tissi. Ta oli lihtsalt väsinud ja tahtis lohutust ning puhata. Panen talle veel sinnagi tuppa aroomilambi ning avan akna. Teise beebi juurde naastes tahab temagi natukese mängimise järel taas süüa ning magada. Proovisin nad hiilides teineteise kõrvale magama saada ja wohoooo, mõlemad magasid, umbes 30min :/
Selle aja sees tegin ise mõned sirutus harjutused, sest selg läheb valusaks piigade tassimisest ning vaatan üle selle päeva e-mailid, fb uudised, kastan lilled, korjan musti mähkmeid põrandalt, tõstan nõudepesumasina taaskord tühjaks ja panen sinna sisse lõunasöögi nõud. jõuan jälle paar rida kirjutada ja siis tuleb juba kisa ülevalt magamistoast. Pakun piigadele veel võimalust rinnal veidi edasi põõnata ja luban endale 10 min pikutamist koos nendega.  Sellest unest jääb neile loomulikult väheks ning nad jaksavad vaevu umbes pool tundi üleval püsida… Andsin natuke soovi korral süüa, vahetasin mähkud, määrisin jälle hanerasva talla alla ja rinnakule ning riidesse ja vankrisse. Tuleb ette võtta hommikul ära jäänud jalutusring, sest tänava otsast naabrite koer on jälle meie aias ja karjub meie kassi peale nii, et terassi unest ei tule midagi välja -_- Selge, tuleb ennast liigutama hakata. Teen vankriga 5 km ringi ja koju jõudes on naabrite koer kadunud, saan piigad panna terassile, ise minna vahepala sööma ning postitust lõpetama. Kell on alles pool kuus õhtul aga tunne on nagu oleks kell juba pool üksteist öösel. Täna on pojal eelkooli päev, mis tähendab, et nad jõuavad abikaasaga alles umbes seitsme paiku ja kuna Kristiine Prismas üleeile veise hakkliha ei olnud, siis toob abikaasa selle ka poest ja õhtusöök tuleb ilmselt üsna hiline. Kui piigad ärkavad on uuesti söök-mähkuvahetus-hanerasva ring – teeme neile inhalaatori auru – pesu – tuduriided ja unelaulud. Kella 20.00 paiku on tüdrukutel ööune aeg ja umbes pool kümme saan mina magama.
Selline sai meil tänane päev. Vahest on hullemaid, vahest on kergemaid, kuid iga päeva lõpus tunnen ma ikkagi, et olenemata surmaväsimusest ei vahetaks ma seda kogemust, olla kahe beebiga kodune ema, mitte millegi vastu. Öö on meil tõenäoliselt taaskord unevaene aga ka see on mööduv. Varsti on nad suured ja ei vaja minu 24/7 tähelepanu. Kuna see aeg tuleb nii ruttu, siis üritan praegu igast päevast võtta viimast ja püüda kinni kõik naeratused ja jutuvada 🙂
Praegu veel piigad magavad ja mina lõpetan kirjutamise ning lähen valmistan niipalju kui võimalik õhtusöögiks asjad ette ära 🙂
/nipid pean uude postitusse mahutama ja pilte ma lihtsalt ei jõudnud teha/

Paid!
GG

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*