Loomaaias 

See oli Puru ja Pudi kolmas kord loomaaias käia. Esimest korda olid nad vaid kuu ja veidi peale, teist korda eelmisel aastal kuid sel korral oli ikka juba väga-väga põnev. 
Mis siis teisiti? No juba seegi, et preilid olid sel aastal põhiliselt isejalutajad ning Pudil on eriti tore “ahhaaaa!” hüüd iga uue avastuse ette tulnud. Minu imestuseks nimetas ta kõik loomad meie järel kõva häälega kaasa. Eriti meeldisid talle kitsekesed lasteloomaaias ning esialgu olid nii elevandid kui pärdikud kõik “ahhaaa, kitseke!”. Peale selgitamist kordas ilusti järgi “elevant, suur-suur elevant”. Nende kitsekeste juures käimisega oli muidugi hea piinlik moment. Kohe kui aedikusse siseneda on liumägi ja Puru ei laste ennast millestki segada kui liumägi on silmapiiril. No Pudi ronis ka siis kaasa ja hirmus õnnelikud olid juba. Siis aga kutsusime nad kitsekezi vaatama ja peale meid läksid veel mingid lapsed sinna liugu laskma ja alles siis see korrapidaja (ma ei teagi kuidas teda tegelikult kutsuma peaks) ütles, et palun ärge laske sealt alla, see on kitsedele, mitte lastele. Meil oli küll jube piinlik, sest kiitsime veel takkagi, et nii tore liumägi aga nojah, järgmine kord siis teame haahaa. 


Puru on rääkimise osas veidi passiivsem, kuid see-eest on ta väga kiire igasuguse minekuga. Peab ikka silma peal hoidma. Mul oli abiline Nele ka kaasas, nii et siis jagus iga lapse jaoks üks täiskasvanu.

Hülged, kes minu suured lemmikud on, jätsid plikad täiesti külmaks. Neile meeldisid kuked ja kanad. Nad proovisid kaasa kireda ja jube naljakas oli kui väikesed kuked uhke sammuga kõndisid ja mudkui kisasid. 


Majakestes olid suuuuured lemmikud kõik kalad ja akvaariumid. Seal pidime ikka mitu tiiru tegema. 


Krokodillide juures oli seis selline nagu alati, nad lihtsalt olid, ei liigutanud. Ütlesin veel õele ka, et huvitav, kas ikka on päris, kuidas sa suudad nii liikumatult olla ja et jube hirmsad on need hambad ikka. Hetk hiljem jooksis üks lapseke sinna aia äärde ja ütles: emme-emme, vaata kui rõõmus krokodill, tal on suur naeratus näol!” Ma olin hetkega pahviks löödud, laps näeb elu hoopis ilusamana. Mina mõtlesin, et jube kole, niimoodi suu laiali passida aga laps nägi asjal palju ilusamat külge. See viis mind päris pikale mõtterännakule veel mitu korda sellel päeval. Miks mitte vaadata kõigele hoopis positiivsemast aspektist?! 

Minu suured lemmikud on veel põskhabemega väikesed ahvikesed, kelle nime ma koguaeg ära unustan. Neil olid ka tibatillukesed pojad seljas, nii armsad! 

Üks pojake jäi pildile ka 🙂 

Troopikamajast välja tulles olid lindude aediku juures lapsed pilte joonistamas ja üks üsna suurt kasvu noklane oli ennast eriti tutti sättinud, võttis võilille noka vahele ja lausa poseeris külastajate ohooode taustal. Tõeline superstar! 


Ka väike jääkaru poeg tegi meile tõelise etenduse ning püherdas ja näitas ennast igast küljest.


Lisaks kõndis rahva seas ringi tõeliselt suur kilpkonn. TÕELISELT SUUR! 


Ta oli tegelikult vaid 12 aastat vana aga igavesti pirakas. See pisike neiu kes teda valvas oli ise ilmselt samas kaalus ja jalutas temaga lihtsalt kaasa, sest ega ta teda väga kuhugi ilmselt tõstnud ei olekski. Vähekese väiksem kuid vanuselt eakaaslane oli veidi nobedam ja teda pidi neiu pidevalt takistama. 


Ilm oli tõeline leitsak, mina olen väga päikesetundlik ning pean kõik väga päikeselised päevad alati peakatet kandma. Sellepärast pean alati ennast paksult kokku kreemitama, et minu nahk lihtsalt ei kannata väga palju päikest ning olenemata tugevast spf-ist kreemi sees, põlesin ma ikkagi ära. 

Plikadel olid nende mütsikesed peas ning nemad tundsid end hästi. Isegi uinak tehti vankris, mida pole juba sada aastat juhtunud. 


Päev oli emotsioone ja avastamist täis ning väga väsitav, järgmisena lähemegi loomaaeda juba augustis, kui meid on ootamas mitmike kokkutulek 😊

Paid!

Maiken

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*