Kuuesest sai seitsmene

Meie nädalavahetus möödus peo täheall. Laupäeval käisime Mammu sünnipäeva pidamas, kes siis minu lastele on vanaonu lapselaps. Vanuse poolest on Mammu täpselt kuu aega noorem kui Puru ja Pudi. Kui minu plikad oleksid õigel ajal tulnud oleksid nad võinud ka ühe päeva piigad olla 🙂 

Peole sõitsime vähendatud koosseisus, sest Pudil oli jälle mingi müstiline palavik, mis tuleb ja läheb ja jätab meid mõistatama… Puru oli ja on siiani terve nagu purikas ning koos vennaga nad mu reisisellideks olidki. Pidu oli vahva ja mänguseltsilisi leidsid mõlemad lapsed. Emme võis vahepeal lausa käed rippu lasta 😀 
Pojal oli terve jalkameeskomd, kellega kohe turniirid ette võeti, Puru aga leidis natuke teistsuguse sõbra

Talle niiväga meeldis, et nüüd on meile ka sellist vaja ja ilmselt kahte. Teine lemmik oli kiik, mille jaoks ma juba teen pingutusi, et see võimalikult ruttu ka meile aeda saaks 🙂 

Koju jõudes ootasid mind ettevalmistused, tuli meisterdada enam-vähem null eelarvega peodekoratsioonid, sest see oli kodus peo pidamise tingimus ning sel aastal oli finantsiline rõhk kingitusel. 
Ega’s midagi, kui lapsed magama said, otsisin hunniku mõttetult väikeseid ja värvilisi kilekotte, klammerdaja ja käärid välja ning andsin valu.

 Mõtlesin läbi mängud ja planeerisin toitude valmistamise järjekorda. Viskasin tordi külmikusse “valmima” ja keetsin kartulid salati jaoks. 
Mängudest tegid lapsed kaasa vaid ühe aaretejahi mängu, mille peale hakati omakeskis edasi mängima ning paluti meil rohkem mitte sekkuda, sest neil on piisavalt põnev 😀 
Olin appi kutsunud oma tädi ja ämma ka, suur tänu neile, sest nii sain ise ka mõne sõna külalistega juttu puhuda. 
Rix tahtis ise tehtud torti ja selle ta ka sai. Šokolaadist nimetähed ja kinderi šokolaadi tükid 😀 
Peaks vist ikka tordipritsi soetama ja mitte enam lusikaga mäkerdama… Oh well! Vähemalt lapsele meeldis ja külalised ütlesid et tort oli maitsev (õnneks ei pidanud nad siis nägema mind ahastades nutmas).
 Söögid jõudsid õigeks ajaks lauale ja tundus vähemalt, et lapsed jäid rahule. 
Esmaspäev, kui oli päris sünnipäeva päev, mille plaanisin pojaga kahekesi veeta aga kuna lapsehoidjaid polnud jälle kusagilt võtta siis jäime kogu seltskonnaga plaani pidama ning otsustasime Vääna-Jõesuu ranna kasuks.
 Lapsed olid rahul, aga meile õega oli kahepeale jälgida neli last. Ma isegi ei viitsinud päevitusriideid selga panna, sest c’moon see ei tõotanud tulla rahuliku päevaitamisega rannaskäik 😀 
Paar tundi pidasidki lapsed ilusti vastu, siis hakkas nälg näpistama.
 Tegime tagasiteel einestamise väikehärra lemmik restos BabyBack’is, ma ei taha enam mitte kunagi nelja lapsega restorani! See oli kohutav! Ma jätsin teenindajale dippi ja loodan, et ta väga pahane ei ole meie peale sest Puru ja Pudi väärivad oma nime!!! Suurema laga üritasin kokku korjata aga järgmine kord lähen nendega vist siis restorani, kui me kodus lauakombed üle korranud oleme. 
Plaanisime alguses, et läheme loomaaeda ka aga me olime õega surmväsinud ja kodu tundus parim paik maailmas. Minu ema tuli ka pojale õnne soovima ja aitas ülejäänud päeva üle elada. Poja jäi õnneks päevaga rahule aga küsis ikka, et kas päris meie päev ka tuleb, kinnitasin, et tuleb! Nüüd peab lapsehoidjaid otsima hakkama, sest augustis peame tema koolimineku jaoks ka mõned shoppingu päevad tegema ja pisidega koos on see mõeldamatu! 
Minu kullakallis seitsmene, kes tegi minust ema ja kellega koos ma õpin emaks olemist ja kes õpetab mind igapäev 🙂 
Paid!
GG

1 Comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*