Kui lapsevanemad plaane peavad…

Vahepeal on tõesti palju vett merre voolanud aga Maiken pole ikka jõudnud kirja panna meie pere vahepealseid toimetusi. Plikad saavad sel kuul juba 1 aasta ja 8kuud vanaks, mis tähendab seda, et kohe kui momsteri juubelipidustused on selja taga hakkan ma planeerima, kuidas juunikuised pidustused üle elada.

Aga kõigest järge mööda. 

Nüüdseks juba paar nädalat tagasi tegid plikad hüppelise muudatuse oma elus ja otsustasid mähkmetest loobuda. Nad hakkasid neid igal võimalusel jalast kiskuma ja küsisid potile. Tagasi panna mähet enam ei õnnestunudki ja nii mu plaanid taaskord sassi löödi. Nimelt minu plaan oli selle potitamisega mitte kiirustada ning oodata rahulikult sooja suve, kui harjutamine õhemate riiete poolest juba oluliselt lihtsam oleks. Aga teate ju küll seda ütlust, et “jumal naerab kui inimene planeerib” või midagi sellist? No Te peaks kuulma kui kõvasti lapsed naeravad, kui vanemad planeerivad, päriselt! 

Igatahes on meil nüüd vaid uneaja mähkmed, mis lõunaunest jäävad tavaliselt täiesti kuivaks kuid öösel vahetevahel tuleb ikka sinna ühtteist. Õueski on nad pigem ilma. Aga see otse loomulikult ei tähenda seda, et püksid ka kuivaks jääks – EI! Pesumasin uugab veel tihedamini aga mis seal ikka, tuleb leppida, sest kui lapsed ise juba aru saavad mis ja millal tuleb, siis emme peab lihtsal veidi aega veel kiiremini liigutama 🙂
Minu koolilapsel on juba pool esimesest klassist seljatatud ja oh boy, ma ütlen. Teist korda elus esimesse klassi minnes, tunnen ma vastutust hoopis uuel levelil! Aga eks sellega peab ka harjuma, sest vähemalt korra lähen ma sinna veel ja siis juba kahe aabitsa ja töövihiku ja jumalteabmillegaveel! 

Lisaks kooli “tarkusele” tullakse sealt koju veel igasuguste huvitavate teadmiste ja käitumismaneeridega, mis hoiab mind koguaeg erksana, muidu sõidetakse must lihtsalt üle.
Küll aga on mul täiega hea meel selle üle, et helgemad päevad on ees, sest me oleme juba kaks nädalavahetust teinud abikaasaga selliseid vahetusi, et anname teineteisele kohe päris-päris puhkepäeva. Ühel nädalavahetusel käis tema lastega oma vanemate juures ja teisel käisin mina lastega ema juures ja sõbranna lapse sünnipäeval. Sellest on nüüd juba mõned nädalad aga helge mälestus on ikka. Praegu on abikaasa nädalavahetustel rohkem üksikisa rollis, sest mina vehin tööd teha nii et seda nägu. Sel nädalavahetusel küll mitte, sest ma loodan väga torti süüa ja rohkem kui kaks pokaali veini vastu pidada. Aga ilmselt jääb see nädalavahetuste ja õhtuti töötamise variant veel mõneks ajaks kehtima, vähemalt niikaua kui piigad lasteaeda lähevad. Mis juhtub juba (pamparapaaaa) poole aasta pärast!!!! See saab olema huvitav kogemus kindlasti ning pean ka endale kõik taas meelde tuletama, kuidas pojaga seda sama teekonda alustatud sai. Kui mõni suuremate kaksikute emme mu blogi loeb, siis võib oma kogemusi jagada, kas kaksikutega on lihtsam, sest oma sõbrake käest võtta või pogem raskem, üks nutab ees, teine järgi? Või peaksid hoopis eraldi rühmades käima ja harjuma teineteiseta olema? Uhh, proovin veel mitte väga murda pead kuid kui kellelgi on kogemusi, saatke mulle kasvõi meil 🙂 
Paid!

Maiken

1 Comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*