Kes üles tunnistab?!

Mul on täna kohutav päev seljataga! Hommikul ärkades ei kahtlustanud ma midagi… Täiesti tavaline tuumapohmelli sarnane uni, juuksed pigem püsti, kondid kanged öisest aeroobikast ja kõrvus kumises kisast… Let’s get this day started! 

Umbes kella 11 paiku ennelõunal veel sain beebidele silmaarsti aja, üks lahing jälle vähem, ja arvasin veel, et olen superproduktiivne ja lähen käin uues perearsti keskuses ka ja panen kogu pere uue arsti nimistusse. Hakkasin poja ja beebisid autosse orgunnima, elamine oli nagu oli – kondid jäid napilt terveks ja ma tundsin iga minutiga kuidas ma jään haigeks!!! Mul hakkas pea kumisema, nina läks kinni, kurk tundlikuks, liigesed valutama… Täiesti uskumatu! Kuna beebid olid juba oma “suurepärases” tujus autoga sõitmiseks (loe:raadio/makk on mõttetud) siis mõtlesin, et käin ikka kähku ära, sest pakiautomaadis oli blogiloosi stuff ka ju veel (ausalt, kohe-kohe tuleb!). 
Tagasi tulles olid beebid nagu ära neetud… Neil on nüüd nupp tagumikus, nii kui nad maha panna sülest järgneb kõrvulukustav kisa… Mitte midagi ei meeldi, ei kõlba ükski söök ega jook, mängud on ebahuvitavad ja kuna emme on ka haige siis tuleb talle igal võimalusel häälekalt teada anda, et tema jaoks olemas ollakse. Minu enesetunne oli aina kehvem ja õues oli ilmapööre toimubud ning autoaknast avanes vaade:

APPIIIII!  Ma ei oskagi praegu enam öelda kuidas me selle pärastlõuna üle elasime aga kui abikaasa koju jõudis oli majas nagu plahvatus toimunud, beebid kisasid ja emme oli kohe otsi andmas. 

Palavik tõusis ka sellise piiripealse 37,5-ni – nagu pole väga palavik aga piisavalt s*tt on olla… Nii et oleks nüüd tore kui ma kedagi teist selles süüdistada saan, kes ennast ära tunneb, toob mu tervise tagasi ja korjab need nupud sealt beebide küljest kokku ja viib minema! 
Aitab vingust ja halast, me läheme vanni!!!

Olge terved!
Pai!
GG

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*