Kaksikute kandmisest siis natuke lähemalt

Tänasega (20.06.2015) olen ma siis beebihotelli pidanud täpselt 35 nädalat ja 1 päev. Kõht on hiiglalslik, jalad on paistes ja enesetunne ei ole just väga kiita, kuid lootuses kunagi lõpptulemuseni jõuda, hoiab peaaegu positiivsena. Oma eelmise lapse ootusajal juba valisin oma haiglaks ITK ja mu valik jäi ka seekord samaks. Minu esimene ämmakas oli Leili Pärnpuu, kellega ma kohe absoluutselt ei klappinud, sest tema hoiak oli üleolev ja järsk ning ma ei tahtnud igat visiiti ämmaka juurde alustada nii, et vastan küsimusele: huvitav kas kaksikud elavad veel…

Siis küsisin nõu oma üsna äsjase kogemusega õe käest kes soovitas oma ämmakat aga kuna selle ämmaka tabamine oli minu jaoks müstika, siis ei saanud ma ka temaga lõpuks oma asju aetud. Esimesel kohtumisel oli ta haigestunud ja mulle leiti asendaja, teisel kohtumisel oli ta juba uuesti haigestunud  ning mulle leiti juba järgmine asendaja ja kolmandal oli ta juba puhkusel, nii et ma lasin ennast hoopis asendaja number üks juurde saata, kes jälgiski mind kuni 32 nädalani. Minu ämmaemandaks jäi siis Liisi Aas. Väga tore ja lahke ja positiivne, noor ja asjalik, mina jäin temaga rahule. See-eest arste oli mul veel rohkem kui ämmakaid, alates Dr. Ridnõist, dr. Szirkost, dr. Suurpalust jne jne…. Kuni selleni välja, et mu kaks viimast visiiti mis veel jäänud on enne tähtaega on samuti erinevate arstidega, kellega ma pole veel kunagi kohtunud. 
Rasedus ise on kulgenud paari ehmatusega päris alguses (kaasa arvatud teada saamine et tegemist on kaksikutega) ja pigem lõpupoole jäävate vaevustega, millega ma praegugi istun ITK sünnituseelses osakonnas. Vahepeale jäid mõistmine, et kaksikrasedusega on võhma väga vähe, seljavalud on igavesed ja puusavalu ajab hulluks ning unetus on vahest isegi hullem kui eelmise lapse beebi-east meelde jäänud on.  Aga üldiselt jäin elama, loodan et jään edasi ka :D. 
Tüdrukud ise on arstide sõnul rohkem kui nautinud mu kõhus kasvamist, sest nendega on terve raseduse vältel olnud kõik super hästi, liigutavad ennast metsikult, on iseteadlikud ning ühtegi ultraheli pilti endast teha ei lase. Kui veab siis saab KTG masina all südametööd kuulata aga ega see neile üldiselt ei meeldi, ning sujuvate löökidega lüüakse andur kohalt minema või ujutakse edasi. 
Rasdust aitasid natuke paremini üle elada Mothercare bandaaz (selline: http://www.mothercare.ee/maternity/maternity-lingerie/maternity-briefs/mothercare-maternity-support-belt-6.html) , magneesiumiõli (krambitavatele jalgadele), vähemalt 4-6 suurt patja öösel, minule olid suureks toeks ka teised Juuli rasedad ning mitmike grupi emmed, kellelt sai samuti nõu küsida, kui miskit hinge kraapima jäi. Jagatud mure on ikka pool muret. 
Laste tulekuks hakkasin valmistuma varakult ning ma olen selle üle ikka väga õnnelik… Umbes 28 nädalast ei ole ma jaksanud peaaegu mitte midagi teha. Selg hakkab valutama ja jalad paistetavad üles. Jaksu lihtsalt ei ole! Õnneks tegime mehega ära tüdrukute toas remondi va. Seinakapp, mis on valmimisel) ning üks minu unistustest: saada täielik roosamannavahune beebide tuba on nüüd täitunud ning ma ei saaks rohkem õnnelik olla – ainult beebid on puudu! 
Kuna ma valmistuma hakkasin varakult ning beebide mööbli osas läksin kasutatud, kui korraliku mööbli peale välja, õnnestus mul kokku hoida väikese varanduse suurune summa kõikidelt asjadelt. Arvestasin ka seda, et kõike tuleb soetada kaks. 
Aga toakesest tegin sellise kollaazi
Kui ka seina kapp ükskord jõuab saab kummutist üldse loobuda 🙂 
Aga ma siis ootan siin palatis praefu edasi, kirjutamiseni! 
GG

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*