Kaks


Piigade ilu ja jõunumbrid jõuavad nüüd teie ette. Mõni päev peale sünnipäeva käisime perearsti juures ja tõdesime taaskord, et rahulikult ja vaikselt sellised protseduurid meil ei möödu. Plikad reaalselt lõugasid terve seal oldud aja. Müts maha meie toreda perearsti ees, kes suutis olenemata sellest kõrvu lukustavast kisast jääda (vähemalt väliselt) rahulikuks. Ma ei teagi miks aga täiesti võimatu on neile selgeka teha, et keegi ei hakka neist tükke välja saagima ja kõigest mõõdame ja kaalume. Null! Lihtsalt karjuvad. 

Ega meil suurt midagi muud üle ei jäänud, kui olenemata sellest karjumisest me siiski mõõtsime nad ära. Kaalule läksid koos issiga, kuigi kodus kaaluvad ennast ise. Pikkuse mõõtmine oli pea võimatu, sellepärast mõõtsin just praegu kodus üle ja sain 4cm suuremad tulemused, nojah… 

2 aastaselt on preilid vastavalt Puru 12.5kg ja 89cm; Pudi 11,2kg ja 87cm. Sõnu on Pudil oluliselt rohkem kui Purul, kes põhiliselt eelistab oma keeles rääkida. See omakeelne jutuvada ei takista olemast väike plära-lära-leenu. Pudi ütleb järgi ja kasutab oma kõnes juba keerulisemaid sõnu, näiteks teletorn ja ütleb täislauseid “venna tahab ise sellega mängida”. Eile ma ütlesin, et palun pane pesuruumi uks kinni ja ta küsis “miks?” 😁 eeee… noh sellepärast, et selle peab kinni hoidma, kui pissil käid. Ta vastas “jah!” ning sulges ukse.

Peale rääkimise oskavad nad ka omavahel kakelda. Ja seda tõeliselt valjult, ning kahjuks ka teineteist lüües (probleemiga tegeleme). Vahest, ainult vahest suudetakse mõnda mängu ka koos mängida, pigem mängitakse veel kõrvuti aga kui on aeg sealmaal, ehk siis hakatakse ka koos ühtteist korraldama. 
Sõber Uku vankri seisulauda proovile panemas 🙂 

Magamine on ikka veel sama: oma voodis tuttu ja südaööl emme-issi kaissu. Aga eks seda parandab ainult aeg. Kui saavad suuremaks, sest aeg läheb väga ruttu ja ma olen enam kui kindel, et ühel hetkel hakkan ma sellest puudust tundma, et kõik mu lapsed enam ei tahagi kaissu 😁. 

Oma tahe ja konkreetne soov on siin majas väga aktuaalsed. Ei mingit kauplemist: mina tahan! 

See tegelikult ei tähenda, et kohe saab, sest reeglid, mis meie peres kehtivad, on päevakohased ka siis kui sa oled kahene ja mossitad väga nunnult või oma väikese jalakese põrkama paned selle juurde. Ei tööta kahjuks, venna on need trikid juba ammendanud. 

On kaks sõna, mis panevad siin majas kõik väga kiiresti liikuma, need on pissile või kakale. Siis kõik jooksevad, sest mähkmeid meil enam ei ole üldse. Pudi on juba mähkmevaba ammu-ammu ja Puru loobus sünnipäeva paiku ka öisest mähkmest. Täitsa ise ja ilma kisa-kärata. 

Mõned öised õnnetused mis juhtuvad, saavad ennetatud apteegist ostetud ühekordsete salvrätt-kiledega ja need ei ole veel apteegist otsa saanud. Aga üldsises plaanis ma pean tunnistama, et see mähkmest vabaks periood möödus meil kuidagi iseenesest ja ilma vaevata. Lõpuks ometi ka midagi, mille üle mina rõõmustada saan 🙂 

Kõige lemmikumad mängud on jooksmise mängud, eriti kui venna ka kampa lööb ning batuudil hüppamisest toredamat asja pole olemas. Ja noh, rattasõit on ka üks meelistegevusi, etiti tore on, kui terve perega käime sõitmas 🙂 


Mulle väga meeldib vaadata kui kaastundlikud nad teineteise suhtes on, kui üks saab haiget, siis teine lohutab ja ei ole mingit vahet kas haiget tehti ise või saadi kukkudes. Kisa peale järgneb kalli ja pai, kõigile – vennale, õele, emmele, issile. 

Praegu on lasteaiani jäänud täpselt 18 päeva. Huvitav, kas see võiks ka olla palun lihtne? Palun? 

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*