Juhe seinast väljas 

Mul oli eile selline tore päev, kus ma olin peaaegu terve päeva telefonita, sotsiaalmeediata ja mailideta, sest minu armas abikaasa arvas, et “see tuleb mulle kasuks”. Minul ei ole telefon vaid helistamiseks. Kasutan seda ka pildistamiseks, sotsiaalmeedia kasutamiseks, märkmeteks, blogimiseks ja mailide saatmiseks jne. Teen sellega tõesti kõike ja kasutan tema funktsioone maksimaalselt. 

 Tegelikult käis talle endale palju rohkem närvidele, et mind ei olnud võimalik kätte saada muud moodi, kui tema telefonilt või siis oodates, kuni ma tagasi jõuan. 

Kuna mu töö eeldab, et olen olemas ja kättesaadav koguaeg, siis oli eile endal ka veidi harjumatu aga õnneks midagi katastroofilist ei olnud.  

Me oleme ema ja õdedega oma fb grupis aktiivsed ja jagame oma toimetusi ning laste fotosid igapäevaselt. Noh, see jäi ära ja kõik kes tööasjus kirjutasid, said ka vastuse alles õhtul hiljem. Aga muidu… Poes oli täiega mõnus käia, keegi ei helistanud, sain rahulikult ringi vaadata ja ei pidanud mõtlema, kas abikaasa mind varsti tagasi kiirustama hakkab. 

Tundub, et tuleb mõnikord veel nii teha 😁 

Muide õhtul, kui ma siiski võtsin telefoni lahti, ootas mind 9 vastlust ja 38 teavitust 🙄

Mul ei ole kunagi telefonil mingid teavitused sisse lülitatud, sest ma ei kannataks seda, kui midagi koguaeg *ping* teeb. See ju segab 😁 Ma olen lihtsalt harjunud maili, instagrammi ja  facebooki rakendust aegajalt näppima, et vaadata kas on midagi kiireloomulist või mitte.

Seda enam on minu jaoks mõistmatu, kui inimesel on midagi olulist/kiireloomulist ja siis ta kirjutab mulle facebooki messengeri, selmet helistada või sõnumeerida, mille teavitused mul ON sees. 

Facebook on saanud kuidagi nagu tavaliseks suhtluskanaliks asendamaks telefoni. Mis sai vanast heast telefonikõnest, sõnumist, mailist? 
Ma tunnistan üles, et vahest isegi kui ma loen selle fb messengeri sõnumi läbi, siis ma ei jõua sellele kohe vastata, sest mul on kodus kaks või kolm pudinat kelle soovid ja tahtmised on oluliselt olulisemad kui facebooki messengeri sõnum, samuti ei ole mul võimalik trükkida, kui ma samal ajal kedagi pissitan.  

Abikaasal mul näiteks polegi facebooki, ta küll lubas selle kunagi teha aga siiani on ta ilma hakkama saanud. Kui ma ei peaks töö kaudu fb-s kättesaadav olema siis vist kustutaks enda oma ka ära. Samas ma loodan, et ükshetk kui mu poeg sotsiaalmeedia maailma sukeldub, oskan talle näpunäiteid jagada, ning silma peal hoida 😊
Aga telefoni olemasolust rääkides, juhtusin ükspäev vaatama Ellen’i saadet, kus Ed Sheeran rääkis samuti, et loobus telefonist, sest see tekitas liiga palju stressi. Ta ütles, et tahab hommikut alustada rahulikult, ilma kõnede ja kohustusteta. Ta ostis omale hoopis tahvelarvuti ja on maili teel kättesaadav, sest siis avab ta mailid alles siis kui on rahulikult ärganud ja valmis tööd tegema.  

Kas saab ilma telefonita? Ilma facebookita ? Mis arvate?  

Mingil määral see telefoni ja sotsiaalmeediata päev tuligi kasuks, sest pani mind mõtlema sellele, kui palju ma koguaeg kättesaadav olen ja kas ma peaksin olema 24/7 kättesaadav, kuid ma ei kujutaks ette, et päris kättesaamatu olen… 
Paid!

Maiken

4 Comments

  1. Mul lõhkus kohutav kaks telefoni puutefunktsiooni ära 😀 Noh, ütleme nii, et on harjumatud kaks päeva olnud 😀 Pildistamiseks on vaja kätte võtta kaamera, piltide jagamiseks sülearvuti ja telefoni teel saab mind kätte siis kui abikaasa koju jõuab ja keegi talle helistab 😀

  2. Minu arvates väga hästi saab! 😊 Mul on olnud kunagi fb, aastaid tagasi sai tehtud. Väga aktiivne ma ei olnud, tulid sellised paari aastased pausid sisse, siis üritasin olla aktiivsem, ei õnnestunud, jäin eemale ning lõpuks leidsin, et milleks mulle see ning kustutasin ära. Kui olid aktiivsemad perioodid fb-s, siis see sõitis kuidagi argipäeva sisse. Nt nüüd me õhtuti vestleme, arutleme, muljetame abikaasaga, siis tol hetkel nohisesime ekraanides.
    Samas ei meeldi mulle ka telefonis niisama suhelda, kui, siis ainult minu valitud ajal, sest kui me nt teeme lastega või terve perega midagi koos ja ikka keegi helistab, siis see lõhub minu arvates taas meie aega (lähedaste kõned võtan pea alati vastu, kuid ma ei saa aru miks ma peaksin pidevalt kättesaadav olema võõrastele ja ei olegi). Samas on ka minu töö selline, et ma pean saama ja tahan rahulikult mõelda, kujundada, planeerida, omas mullis. Mul läheb see mõte katki kui keegi lihtsalt suvaliselt sisse sõidab ning see mõtete kokku korjamine võtab jälle aega. Mina olen rohkem meili inimene, vastan siis kui saan ning ma saan rahulikult peale töid ja toimetusi mõtte suunata meili sisule.
    Ühel hetkel jõudis mulle kohale, et lapsed kasvavad helikiirusel ning hetked on haprad. Oli olnud pikem töösse sukeldumise periood ning ma pidevalt avastasin ennast lastele ütlemas, et oota, ma teen selle ära, oota, ma kohe tulen, oota, ma lõpetan selle ära, oota, ma nüüd räägin kellegagi, oota, oota, emmel on kiire praegu jne. Törts fb ka sinna sisse ja õudus missugune.
    Ma nagu olen nendega, kuid tegelikult ju ei ole. Ma kuulan ja kuulen neid, kuid kas ma ka päriselt tajun neid? Selline 10 aastane võib ütelda, et kõik on korras, kuid tegelikult võib ikka midagi seest süüa. Mina leian, et minu kohustus emana on seda tajuda, isegi kui ta ise ütleb, et kõik on korras. Minu kohustus on märgata, suunata, lohutada, nõustada, aidata, kasvatada, kuulata, seletada ja seda saan ma teha ainult pühendudes, koos olles, päriselt koos. Väiksemal on taas omad teemad. Kui seda kõike pidevalt nö poolikult teha, siis sellest head asja ei saa.
    Igatahes meie peres toimus juba mõni aeg tagasi suur pööre, toimus ümber orienteerumine tööde suhtes ning mina teen vähem tööd ning veedan palju rohkem aega lastega ja olen olemas. Mingiks kanaemaks ma ei saanud, lihtsalt panin enda jaoks prioriteedid paika.
    Viimati, kui kinos käisime, märkasin kuidas enne filmi algust vanemad ja lapsed istusid küll kõrvuti, olid koos, kuid tegelikult täiesti erinevates maailmades, ninad ekraanides. Suuremal osal olid ninad ekraanides. Kurb.
    Kuid see on taas täiesti minu isiklik arvamus.

    • Väga hea tähelepanek! Mulle ka ei meeldi lastele öelda mingite võõraste murede pärast “oota korraks”, pigem proovin seda vältida, kuid vahetevahel siiski peab 🙂
      Aitäh Sulle selle mõttelõnga eest!

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*