Jõul-šmõul

Ma pean olema täiesti aus – selle aastased jõulud on ä-ge-dad! Välja arvatud lume puudumine, sellest ma ei hakka pikemalt jahumagi, võib järgmiste jõuludeni minna… Kuid arvestades viimaste aastate ilmaviperusi, võib ehk 2016 jaanipäeval veel suusatada?!

Olin sel aastal kaval, kutsusin terve pere enda juurde, sest meie tibid ikka veel ei armasta autosõite, eriti veel pimedas, siis saatsin juba ammu-ammu ära kutsed, et korraldada jõulud 23.12 meil. Väga mõnus oli, sest ma ei pidanud oma kolme last ja nende meeletut killavoori kuhugi pakkima ega tassima. Sain lihtsalt koristada ja mõned lihtsamad ettevalmistused teha.

  Kuna abikaasa puhkusega saime ka kõik suuremad sahmerdamised sahmitud, siis nüüd ongi lihtsalt teineteisega ajaveetmine ja ajatäiteks ka näiteks tülinorimine… Me polegi juba väga ammu terve perega niimoodi saanud koos olla, et kohe mitte midagi peale söögi tegemise, enda järgi elementaarse koristamise ja eksisteerimise tegema ei pea. Ei tasu muidugi arvata, et me siis hirmsat moodi puhanud oleme või mõnd muud säärast hullumeelsust, sest piigad annavad meile huvitavaid hetki ikka nii hommikul kui õhtul ja ööselgi. Eriti vahva on ennast kell 8.00 veenda, et nüüd peab tõusma ja sööma-kohvitama, sest ainult 1,5 tunnipärast HILJEMALT on tüdrukud valmis, et neid õue magama viidaks (yeee!). Kuid õhtuti tahaks abikaasaga koos lastevaba aega veeta ja une arvelt näpistada… Hommikul kahetsen taas magamata minuteid! Paar viimast ööd oleme me tüdrukutega vallutanud juba kogu magamistoa ja abikaasa, väikesegi ööune lootuses, magab tüdrukute toas. 

Aga jõulude tähistamisest… Kui kogu pere kohal oli, katsime laua ja lasime hea maitsta nii ahjulihal kui küpsetatud juurikatel. Ema tõi kaasa enda tehtud hoidiseid ning mina hoolitsesin magustoidu eest, mis sel korral oli kakaokreem (esimest korda proovisin).  Poja oli muidugi ülimalt elevil kingituste pärast ning ta oli oma “saagiga” väga rahul. Samuti pakkus palju põnevust, et mis õed jõuludes saavad, sest tema oli sel aastal ju esimest aastat suur vend, kes õdede kingituste eest kah hoolt kandis. 

Piigad said omale esialgu kahepeale selle Fisher Price’i peni ja veel mingeid vidinaid, poja sai kõrvaklapid, mida soovis, ning mõned mänguasjad mis soovinimekirjaga sussi sisse jõudsid.

Minu kingitused olid ekstra vahvad: sain omale ROOSA kaalu (sest praegu ikka veel on mul laenatud kaal) ja lõhna ning käpikud ja soojad tallad talvesaabastesse.  See kaal on lihtsalt niiiii ilus! Ma kindlasti saan varsti ka temast pilte jagada, sest ma pean tema peale hakkama taas tihedamini astuma ja natuke enesekriitikaga tegelema (khm-khm). 

24.12 olime lihtsalt oma perega ning ülejäänud päevad samuti. Väga mõnus on, kui tülinorimine välja arvata. Nii lihtne on sõnasabast kinni hakata, kui päevadläbi üks kuuene üritab igal võimalusel piire katsetada… Aga suures plaanis on mul hea meel, et sel aastal selline rahulik olemine oli. Seda kiirustamist ja sahmimist on niigi praegu palju ja varsti ootab taas argipäev, kus abikaasa on tööl, mina kodus ja poja lasteaias. Järgmine puhkus on ilmselt alles suvel ja siis on pojal juba lasteaed seljataga ning sügisel ootab koolitee… prrr… Hirmus mõeldagi, kuidas ta nii suureks sai?! Aga sellest heietan uuele aastale mõeldud postituses, kus räägin ka lubadustest ja nende pidamisest (khm-khm). 

 Üks pildike meie kuusekesest ka 🙂 Minu ja poja koostöös valminud ehtimine! 

Paid!

GG

2 Comments

  1. väga ilus kuuseke.

    Meil õnneks pikka reisimist polnud, sest suuremalt pidasime jõule ema juures, kes elab meist 5 km kaugusel 🙂 Aga tagasisõit oli ikka kisaga, sest Margusele ei meeldi pimedas sõita (valges ja päevasel ajal sõidab meeleldi).

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*