Joogafestival 2017

Sel aastal oli mul tõesliselt suurepärane võimalus võtta osa Joogafestivalist maalilises Haapsalus. Olen päris mitu korda ka eelnevatel aastatel juba mõelnud et: nüüd! Aga kuna toimumisaeg on alati mu poja sünnipäeva lähedal siis just see ongi alati mu plaanid ära jätnud. Sel aastal oli aeg sobiv ja sõbranna kutsus ka, nii et ühtegi vabandust enam ei olnud – minek! 

Olles enda vastu aus, siis joogani olen ma jõudnud oma 30 eluaasta jooksul umbes 5 korda, nii et mu “tase” oli olematu. Aga julge pealehakkamine on juba pool võitu ning kui nüüd etterutata siis ma skoorisin täisvõidu! 

Aga algusest. 

Meiega (minu ja Kätriniga) olid sõitu jagamas väga vahvad Ulvi ja Ksenia (kolmas tüdruk oli veel aga enam ta nime ei mäleta). Me jäime peaaegu terveks festivali ajaks kokku ning sõitsime tagasi ka samas seltskonnas – tsau tüdrukud 🙂 

Festivalil oli palju erinevaid jooga stiile, töötubasid ja kontserte. Mina tegin oma valikud natuke soovituste põhjal, veidike sisetunnet usaldades ning lõpuks ka selle järgi, et rööprähelda pole mõtet, naudi! 

Esimesena saime osa avamisest, ning siis kiirustasin juba esimesse töötuppa, milleks oli DHYANA JOOGA ehk takistuste eemaldamise protsess. Teemist oli siis mõstusele ja meelele mõeldud joogaga ja mõneti nagu mediteerimisega (ehk võiksin seda nii nimetada?). Rahvast oli selle väikese ruumi jaoks murdu ning õhku jäi puudu. Ma pean ausalt tunnistama, vaimustunud ma kogu sellest protsessist ei olnud. Aga võibolla saan kunagi anda sellele joogale uue võimaluse ja õnnestub ehk siis paremini. Ei mingeid hinnanguid, Maiken, ole avatud kogemustele (<-minu põhiline meeldetuletus endale!).

Järgmisena oli aeg veidi keha kinnitada ja nii ma ühest valgest bussist kaasa müüdava wrapi kasuks otsustasin, mida habemega poisid vamistasid. Tegemist oli ju taimetoiduga seal kõikides söögikohtades ja ma pean ütlema, et olenemata minu väga suurest lihalembusest ja mitte väga suurest taimetoidu vaimustusest, oli see lihamoodi (falaffel?) asjaga wrap ülimalt maitsev ja toitev! 

Järgmine jooga etteaste oli pealaval toimuv tantsujooga Liina Ravneet Elvik juhendamisel. Sellel naisel on imeline hääl! Nii rahulik, tasakaalukas ja kaasakutsuv. Ma tahaks  ta lastele audio uneraamatuid loeks, sest need suudaksid igaühe rahulikule ja õnnelikule unele suigutada. Nii mõnus oli temaga kaasa tantsida, sest ta andis oma häälega väga head visualiseerimise juhendid ja neid oli väga mõnus kuulata ja järgida, sest see hääl…! 


Peale tantsu tuli Yogafunc live muusikaga Jagaspece’lt, mida ma sel päeval kaasa ei teinud, kuid oleks vabalt võinud, sest ma esmapilgul sain hirmutatud sõbranna poolt, kes arvas, et see on raske (hiljem selgus, et mitte siiski midagi konte murdvat). 

Küll aga olin ma Kätrinile toeks ja Jocke Salokorpi inhale-exhale oli ka väga mõnus kaasa hingata. Kusjuures, ma panen viimastel päevadel tähele, et ma tõesti unustan vahepeal normaalselt hingata 🙁.


Aga peale seda kõike võtsime suuna hoopis linna ja lubasime omale tükikese Müüriääre kohviku lõhepirukat ja šokolaadikooki mmmm….

Ootamas oli Sudha kontsert ning Jagaspace kongiöö. Kontsert oli ilus, kuigi sääsed olid Haapsalus väga näljased ning pikalt ei saanudki paigal püsida sest lihtsalt ei suutnud lasta ennast närida! Joogainimestel on ilmselt suurem sisemine rahu ja püsivus, kui mul ja sellepärast me hoopis linna läksimegi, et autost asjad võtta ja gongiöö poole koolimajja sättima hakata. 

Koolimaja juurest kohe üle tee sai nautida öö saabumist.

KÕIK inimesed kellele olin vaimustunult kongide ööst rääkinud, naersid mu välja, et ma ei saa seal raudselt silmatäitki magada, kui mingid kongid taovad ööläbi. Ma olin esteks lausa pettunud, et nad nii ütlesid, sest kui juba JOOGAFESTIVALIL sellist asja pakutakse, siis vaevalt see mingi drum’n’base variant sellest relaxingust on. Minu suurem mure oli hoopis see, et ma ei suuda väga kõval pinnal magada ja kaasas oli mul vaid joogamatt, tekk, lambanahk, padi ja peale võetav tekk. 

Minu tudupesake 

Aga see öö oli üks parimaid elamusi seal festivalil! MA PEAN SEDA VEEL KOGEDA SAAMA! Õhtul pandi küünlad põlema ja hakati väga vaikselt, rahulikult musitseerima. Tiibetikaussidega tehti väga mõnusaid hääli ja ma ei liialda, magasin hetkega. Ma oleksin muidugi hea meelega veidi kuulanud seda imelist muusikat aga uni tuli uskumatult kiiresti ja oli oi, kui magus!!! 

Magasin kohe esinemiskoha kõrval

Mingil ajal hommikul liikus osa rahvast päikesetõusu joogale aga ma isegi ei kuulnud seda, kui neile ärkamist tehti. Äratus oli teistele umbes seitsme paiku ning see oli ülisujuv ja mõnus, sest muusika läks järk-järgult valjemaks ning selleks hetkeks kui maast lahti sain oli uni kui peoga pühitud ja mõnus oli päeva alustada. 

Hommikul silmi avades oli vaatepilt selline.  Need imelised muusikud olid terev öö musitseerinud. 

Koolimajas sai ka dušši all käia ning kuigi ma olen väga soojavee-lemb siis sel hommikul tundsin külmast duššist puudust… Ma tundsin kuidagi imelikku rahu enda sees, sellist sooja ja turvalist. Uni oli nii hea, kuigi ase oli kõva, oleks maganud nagu pilve peal. Kusagilt ei valutanud ja kõik oli justkui harjumatult hea.

Pestud, pakitud ja valmis päeva alustama, tuli kõigepealt tegeleda murega hommikusöök, kuna päev tõotas tulla mõnusalt tegus. Jalutasin kultuurimajja ja minu imestuseks oli seal hommikusöögi buffee, mis maksis 6€ ja oli väga mitmekesine. See oli mõnus istumine ja nautimine hea toidu ja iseendaga. 


Järgmisena oli pealaval partnerjooga ja kuigi ma algul ei plaaninud osa võtta, siis ükshetk, kui küsiti, kas keegi veel vajab paarilist, ma mingil imelikul põhjusel siiski tõstsin käe. Minu paariliseks sai üks tore naine, kellega me klappisime täitsa hästi ja saime ilusti hakkama. Ühele pildile jäime ka. Minust jäid vaid küljed aga siiski 😁

Foto: vabatahtlik Mari-Liis Nellis.

Siis aga läksin ühe väga-väga huvitava töötoaga tutvust tegema ja selleks oli Metsiku Südame Tantra naistele, mida juhendas Shanti Limnell. See oli vägev, võimas kogemus, uus kogemus ja midagi hoooooooooopis teistsugust kui üks tüüpiline põhjamaa inimene on valmis kogema. Aga ma läksin sinna tundi avatud meelega, jättes maha piirid, takistused, harjumused ja lubasin endale, et lasen end sellest kogemusest kanda. Ja ma ei kahetse seda otsust. Tegime läbi väga mõnusaid harjutusi ning õppisime tundma oma keha hoopis teistmoodi, kui me harjunud oleme. Ma väga tänan neid armasid imelisi naisi, kes minu gruppi kuulusid ja kellega ma seda kogemust jagada sain – see oli ülimalt võimas. 


Aga! Sealt saalist jooksis viimase ülesande peale märkimisväärne rahva hulk välja, sest inimesed ei ole harjunud olema avatud, lähtuvad “kuuldust”, selmet ise järgi proovida. Absoluutselt mitte midagi seksuaalset seal ei olnud / toimunud ega midagi sellist, mida tantraga tihti seostatakse. Teraapia oli seespidine, iseendaga 😊. 

Peale seda vapustavat kogemust ja kosutavat supibuffeed kultuurimajas otsustasin siiski ka Yogafunc’ile võimaluse anda ning mõtlesin, et teen palju jaksan, kui ei jaksa, puhkan. Aga ma jaksasin terve tunni ja ainult paremaks läks! Jocke Salokorpi ja live muusika Jagaspace’lt tegid selle kogemuse väga elamusterikkaks. Jocke oli nii tohutult positiivne, kuid seejuures mitte pealetükkivalt (teate ju küll neid inimesi kes KOGUAEG ainut säravad, jube närvi ajavad vahetevahel 😁). Juhendaja oli pidevalt julgustamas : If you can’t today, maybe tomorrow you can! Ja see ju tegelikult kehtib igas asjas, mitte ainult joogas. Teine hea ütlemine oli: If it ain’t fun, don’t do it! Ja ka see pole vaid jooga tarkusetera! 


Peale tundi olin ma nii vaimustunud kogu elamusest, et ronisin Jockega lavale pilti tegema. Kas te ikka näete KUI lai naeratus mu näol on? Just nii rõõmus olingi! 


Peale seda tuli taaskord end linna viia, sest luureandmetel pidime ära proovima pirnikoogi ja seda me ka tegime – muruplatsil, lihtsalt istudes ja süües ja nautides. 

Tagasi lossihoovi jõudes oligi meid ees ootamas juba lõpukontsert ja kodutee.

Kogu see kogemus oli mu jaoks natuke imelik, sest ma ei ole harjunud koguaeg (natuke totakas) naeratus näol ringi käima aga just nii ma ennast ükshetk avastasin – ma olen kogu see kaks päeva ainult naeratanud ja tundnud ülimat tänu selle suurepärase kogemuse eest kõigile kes sellega seotud olid. Nii need kes korraldasid nii mõnusa ürituse, kui need kes mulle sinna minemise võimaldasid, kui ka kõik need inimesed kes seda koos minuga kogesid – aitäh teile!!! 

Ja muidugi mu suurepärasele abikaasale, kes meie laste eest üksi hoolitses see kaks päeva, kui ma läksin avastama – muahh, musimops! 

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*