Hullumise piiril!

Mu lapsed pole juba ammu-ammu-ammu haiged olnud ja olenemata sellest, et mu abieluvoodi ikka veel terve pere voodi on saime isegi magada vahepeal enam-vähem okeilt. Väljaarvatud muidugi asjaolu, et magama paneku periood on 20min veninud 1-1,5 tunni pikkuseks närvidemänguks, kus peaaegu kahesed kordamööda vanematele erinevaid ülesandeid püstitavad. Nagu näiteks karjudes kordamööda, et nel on pissihäda 200kraadi ja peab kohe saama minna, millest lõpuks venib 5minutiline ponnistus tilgake välja pressida, et oma pointini jõuda. Samal ajal teine juba hüsteeriliselt kisab, sest ilmselgelt on ta totaalselt hüljatud ja kui ta ei röögi, siis abi ei saabu. Ma juba tean, et nüüd on hunnik neid, kes ütlevad, et las nad karjuvad aga ma päriselt ka ei suuda seda karjumist kuulata! Stseen nr 2 on see kus tekki, patja kaisukat kord tahetakse ja kord ei taheta. Ja siis ma tunnengi, et olen päevast päeva kahestele lükata ja tõugata. Aga haiguse juurde. Nad said ilmselgelt vanemate liiga julge sooja ilma riietuse tõttu kusagilt köha ja nüüd ka nohu. Kui alguses oli köha kuiv ja kriipiv, siis mingi apteegi rohu peale oli see nii lahti, et Pudi ei saanud sellega hakama ja oksendas terve ühe öö iga köhimise peale. APPI!!! 

Teine öö oli leebem, sest seda rohtu me enam ei andnud aga nohu tõttu on hingamine raske ja uni katkendlikum. Täna tegin neile kalanhoe tilkasid ja aevastasid nagu kiisupojad. Neile omale tegi nalja kui teine aevastas. Aga sellegipoolest oli küünte ja hammastega vaja rohu vastu võidelda. 

Kusjuures, kuna nad nii ammu pole haiged olnud aga me auto puudumise tõtu kusagil käia pole saanud, siis just nüüd tekkis võimalus, et ehk tullakse meile külla. Leppisin veel kokku, et õde oma ema ja kaksikutega tulevad külla ja saab super tore olema… Panin kõne ära ja siis alles avastasin, et mida effi ma praegu tegin, ta ei saa ju oma lastega meile tulla kui meil siin laatsaret on! Sama oli kusjuures veel paar korda, et lepin kokku ja siis alles plahvatab… 

Ma oleks lihtsalt niiväga tahtnud õe kaksikuid ka näha, poisid kasvavad nii kiiresti! me viimati nägimegi märtsis, kui õe kaksikud said kaheseks, siis tegime nelja lapsega pilti, sest meie mõlema pere vanemad lapsed otsustasid mitte fotol osaleda. 


Tõbised tited ei ole ka mitte lihtsalt niisama natuke tatised, veidike köhased, vaid nende enda enesetunne on ka halb ja siis on seda nuttu ja vingu kordades rohkem…

Nüüd ma siis panen neid magama, juba teist tundi järjest, sest me vist purustame täna lisaks vingumise ja seina sodimise rekordile ka magamamineku rekordi. Tahaks appi karjuda aga pole mõtet!
Olge terved!

Maiken

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*