Et siis mis tegelikult eile juhtus…

Panin oma päeva postituse ju lukku umbes kuue paiku õhtul. Ja oskasin ka enam-vähem kirjeldada kuidas meie “keskmine” õhtu välja näeb. Noh, reaalsuses oli asi natuke hirmsam kui ma ettegi kujutada oleks osanud…

Niipea kui panin postituse “avalda” ärkasid mõlemad piigad korraga sellise kisaga. Tassisin nad ruttu koos vankriga tuppa, võtsin riidest lahti ja kuna ma olin juba päeval valmistunud selleks, olid padjad jms valmis koheseks koos söömiseks. Muidugi võtab see paika sättimune umbes pool minutit aega aga preilidel ei olnud selline tuju, et nad kellegi järgi oodata oleks tahtnud. Kui lapsed söödetud, tegime mähkme ringi ja ma plaanisin nad mängima panna, et valmistaks õhtusöögiks kõik ette. Pealegi oli kell juba 19.00 ja kohe-kohe jõuavad poja ja abikaasa. Piigad olid aga ekstra pahurad ja nii ma siis võtsin nad mõlemad sülle, tegime natuke inhalaatori auru, et köhakollid kätte saada, sest õhtuks oli köha juba lahtine. Loomulikult ei sobinud neile see, et istusin nendega paigal. Selge, nende soovid on minu käsuks ja nii ma siis kõndisin kaks beebit süles umbes 30-40min. Otsisin nendega koos vähemalt külmkapist asjad valmis, kuigi juurikate koorimisest ei tulnud midagi välja. Proovisin siis veelkord, äkki nad ikka lepivad et istun aga ei… Selg juba kõrvetas koormusest ja ma olin pehmelt öeldes pahane, et kaua siis abikaasa tuleb juba!!! Ammu peaks kodus olema! Kui nad paar minutit peale 20.00 koju jõudsid olin ma juba otsi andmas, andsin beebid kaasale ja tegin ruttu süüa, mis valmis alles kolmveerand üheksaks. Beebid olid küll unised aga magama ei olnud nõus jääma ei süles, rinnal, ega ühtegi muud moodi. Kuna päeval oli madrats ära tulnud siis tahtsin ka voodit kannatamatult kokku panna ja kuna magamine meie laste seas popp ei olnud ning abikaasa lubas asja 10 minutiga ära teha siis hakkasime magamistoas veel mööbeldama. Muuseas plikad nautisid vaatemängu 😀 Mina tundsin juba pool kümme, et enam ei jaksa ärkvel olla ja uus voodi tundus mind lausa kutsuvat aga ma ei olnud veel õhtusööginigi jõudnud ja piigad ikka veel ei maganud… Hakkasin otsast peale rinnal neid tudule panema… Kell POOL ÜKSTEIST jõudsin uuesti alla korrusele, et õhtust süüa. Ilmselgelt ei läinud see kuivand juustuga jahtunud kotlett mul enam kurgust alla… Tegin tassi teed ja kobisin voodisse, loomulikult mitte magama sest köha kiusas piigasid korralikult ja kella kahest poole neljani istusime taas üleval -_-
Minu terve tänase päeva mantra oli: “homme tuleb lapsehoidja, homme tuleb lapsehoidja ja ülehomme on juba reede, ülehomme on reede ja sa saad hakkama…!”

Meie ilusast voodist ka enne ja pärast pilt 🙂 

Magamistoa postitus on ka ootel, kohe-kohe varsti 🙂
Voodis on ikka palju inimlikum magada  või noh, olla, sest magada ei lasta 😀 
Paid!
GG

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*