Esimene klass läbi ja põnev suvi on ees! 

Hell yeah!”Ütlen selle kohta küll, esimene klass on läbi ja esimene suvevaheaeg on ametlikult alanud. Tegelikult küll juba esmaspäevast. Yeeeeeeeeeeeeeee!


Poja koolis oli juba sel aastal 5 vaheaega, ehk siis kevadel ei olnud kaks veerandit vaid see oli jagatud omakorda kolmeks. Ma ei oskagi veel täpselt seisukohta võtta, kas see oli hea või halb aga pigem on vist hea kui lastest ei pigistata kevadel viimast välja ja kool kestab veidi kauem. Sest olgem ausad, suvi ei saabu ei kalendri ega ilma järgi esimene juuni. 

Poja tunnistuselt ühtegi üllatust ei tulnud, sest ta oli ka esimesel poolaastal pigem keskmine õpilane. Ta on väga suur võistlejahing aga kahjuks täiesti valel alal. Tema jaoks ei oma õiged vastused kontrolltöös mittemingisugust tähtsust, peaasi, et ta lõpetab selle ESIMESENA! Niisiis oligi tema tähekeste sirgeks venitamine, püsivuse harjutamine ja hoolsuse sisendamine üsna väljakutseid pakkuv. Ma loodan, et järgmine esimene klass tuleb lihtsamalt, mul on viis aastat aega selleni 😁 

Ma ei teagi kasvatuslikust seisukohast, kas see on ok, aga ma ütlesin oma lapsele, et ma ootasin natuke enamat tunnistusest ja et ma loodan, et järgmisel aastal tuleb mõni väga hea hinna ka sinna sisse. Miks nii? Sest kui me teeme kodus harjutusi koos, siis teeb ta kõik õigesti. Koolis teeb ta täpselt samasuguse harjutuse kiirustades ja valesti. Ma usun, et ta saab hakkama ja kooliaasta lõpetamise eest ei jäänud tal kiitus saamata. Sest see on nüüd seljataga ja tubli oli ta sellegi poolest!

Minu suurim mure olid tähelepanekud ja märkused, mida ikka kogunes. Kahjuks ei saanud ma ise minna arenguvestlusele ja kohal käis vaid abikaasa. Minu rahustuseks ütles ta, et teised lapsed saavad ka märkuseid. Mitte, et ma selle üle rõõmustaks, aga vahepeal oli tunne, et minu laps on klassi kõige suurem kraaka, siis on ju natuke kergem kui tuleb välja, et mitte ainus. Üleüldse on neil klassis poiste ja tüdrukute vahekord väga paigast ära ning minumeelest oli vist 18 poissi ja 6 tüdrukut vms – oh boy

Aga on üks asi, milles ta on superhea ja see on lugemine. Ta loeb tõesti hästi ning oskab sellepõhjal ka jutustada. Raamatud, mis kooliaasta vältel oli vaja läbi lugeda, olid tema jaoks titekad, sest need said päevaga läbi. 

Suveks saime muidugi soovitusliku raamatute nimekirja kaasa, peangi hakkama Apollost ja Rahva Raamatust vajalikku kirjandust soetama. 

Aga mis me suvel teeme?! 

SUVI TULEB SUPERÄGE! Järgmisel nädalal on Purul ja Pudil sünnipäev, mida poja ka väga ootab, sest kooki ja külalisi saab! Plikad saavad juba kaks! (Kuidas küll?!)


Peale seda on juba jaanipäev ning nädal hiljem vananeb aastakese võrra ka meie perepea. 

Juuli alguses on poja ootamas esimene laagrikogemus. Tegemist on linnalaagriga ning kestab see 5 päeva. Mul võttis päris ausalt südame alt õõnsaks, et laager 150€ maksab aga ta niii väga tahtis minna, et ma lihtsalt pean selle raha kusagilt leidma. Juulikuu sisse jääb ka poja enda sünnipäev, kus ta juba kaheksaseks saab ja sellega seoses käib meie peres juba pikem saagimine, kas teha see sünnipäev matkarajal(minu idee ja korraldus ja teostus) või lihtsalt minna mõnda mängutuppa (lasergame, nerfi pesa ja vist oli ka valikus ja midagi tema vanustele oli veel, soovitage midagi mõistliku hinnaga pliis) mis oli härra idee. Abikaasa kaitseb oma valikut sellega, et korraldamiseks oleks praegu väga keeruline mahti leida ja lõppkokkuvõtteks võibolla ei võidagi kopikatki. Minu kaitsekõne sisaldab kokkuhoiu ja isetegemise taktikat just selles võtmes, et kulutused on niigi kolossaalsed, võiks ju siis ära kasutada RMK matkaradasid ja võimalust õues olla. 

See vaidlemine ei ole veel läbi, sest paika pole me midagi suutnud panna. 

Peale oma sünnipäeva, kohe augustikuu alguses on Poja ootamas Rannapungerja Laager. See on ta teine laagrikogemus, kuid esimene PÄRIS laager. Läheb ta sinna laagri poolt orgunnitud bussiga, veedab nädala lõbusalt aega ja tuleb tagasi samuti bussiga. Ta on ise väga elevil ja ausalt, mina ka! 


See laager on alates 8. eluaastast ning just nii vanaks on ta nädalapäevad ennem saanud. Kui ma klassijuhatajaga rääkisin sellest, et Poja sinna läheb, siis arvas ta, et Poja on kindlasti omas elemendis, sest ta on supersuhtleja ja leiab kiiresti sõpru omale. Ma räägin suve jooksul kindlasti ka lähemalt meie laagrite ettevalmistustest ja ilmselt ka minu emotsioonidest laps võõras kohas “vette visata”. 

Kui ma lugesin laagri kodulehelt (siit) nende põnevat programmi ning päevakava oli mul kade meel, sest tegelt tahaks ise minna niimoodi mõnusalt aega veetma. Kõik tegevused on organiseeritud, süüa saab ja uusi tutvusi, mis saaks olla parem?! Kusjuures võrdluseks: ka see laager on 150€, kuid kestab 7 päeva/ööd ning lapsed saavad juba bussiga laagrisse sõites omavahel tutvuda ning lapsevanema jaoks on lahtilaskmise moment lihtsam. 

Ma olen igatahes väga põnevil! 

Lisaks peab meie suvesse mahtuma ka hunnik traditsioonilisi käike nagu Lottemaa ja Vembu-Tembumaa ning vanaema maasikapõllult mammude söömine ja võibolla ka väikene perepuhkus kusagil Eestis mis sisaldaks ka väikest spa mõnu 😊. 

Ära ei tohi unustada augustis aset leidvat mitmike kokkutulekut (anna hoogu siin)😊 ning seda, et 15.08 ootab meie pere pisemaid juba LASTEAED 😱
Mis teie suvel planeerite? 

Paid!

Maiken

4 Comments

    • Ma olen tegelikult üsna veendunud, et lapse tähelepanu tuleb juhtida asjaolule, et koolis oodataksegi tema teadmiste põhiseid oskusi, mitte kiirust, ning sellest vaatenurgast on ju õiglane, et ma lapsele selgitan, mis valesti oli.

      • Jaa, sellises selgituses pole muidugi midagi halba, aga sinu postituses on selgelt kirjas et ootad paremaid HINDEID! “ma loodan, et järgmisel aastal tuleb mõni väga hea hinna ka sinna sisse.” Ja vot selle kohta käiski minu kommentaar.

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*