Ära ütle seda! 

Kui on asju mida ühele emale ütlema ei peaks siis just ühest sellisest “toredusest” kohe juttu tulebki. Et kõik ikka aru saaks, et ma niisama siin sõnakõlksu ei tulista, siis alustan taas veidi kaugemalt. 

Mõned aastad tagasi oli minu elus (väga) tähtsal kohal minu lastehoid, kuhu siis aastaringselt ikka sattus uusi lapsi, kel emmed-issid tööle suundusid ning kel lasteaiani veel veidi aega oli. Lapse jaoks oli harjutamise ja sisse elamise periood, ning sama oli ka lapsevanema jaoks, kes ilmselt oli kahetiste tunnetega – tööle peab minema aga lapsest on ka kahju. Ei olnud ka harva olukorda, kus kuulsin emmede imestust, kuidas ma viie lapsega üksi hakkama saan? Me käisime pargis, mängisime, sõime ja nemad tudusid lõunaund. Üks ja sama rutiin ning piirid igapäev kella 8-st 18-ni. Muidugi saime hakkama, sest hoius olid reeglid ja päevakord, millest me lastega kinni pidasime.

Nüüd on imestus hoopis teistpidine: nüüd on mul kolm isiklikku ja kuidas ma siis koguaeg nii väsinud olen? 

No esiteks, läksid hoiulapsed hiljemalt kell 18.00 OMA KOJU. Ja mina sain hinge tõmmata. Teiseks on hoius/lasteaiarühmas täielik kambavaim ja kõik asjad tehakse üheskoos. Oma pere lapsed jooksevad oma kodus, oma emmega ja oma mängudega niikuis tahavad ning koos tehakse vaid lollusi ning pirtsutatakse toiduga jne jne. Kolmandaks, kuulavad lapsed paremini lapsehoidja/õpetaja/vanaema/tädi/jne sõna kui ema oma. See on fakt! Kodus käib pidev piiride katsetamine ja emme(issi) närvidel mängimine. 

Minu lapsed käivad ka aegajalt oma vanaemade juures puhkamas või noh, mina viin nad sinna mängima ja puhkan ise hetkeks sellest, et kellegi nina/suud/tagumikku ei pea veidi aeg pühkima ja koguaeg kellegi teise soove täitma ning isegi mõtte saab vahele segamata lõpuni mõelda. 

Kolm isikliku on mul 24/7, ei saa kell 18.00 öelda neile, et kuulge, vanemahüvitis ületunde ei kata, saage ise hakkama.


 Sellest ka see väsimus.

Nii minu ema kui ka ämm ja tädi Ly, kes mul põhiabilised on, ütlevad kõik, et Puru ja Pudi just kui inglikesed on. Ei karju, kakle, jonni ega rulli mööda maad. 

Mul on tõesti südamest hea meel, et nad nii nunnud teistega on aga kodus nad seda EI OLE! 

Muidugi tuleb meil ka ette erilisi päevi, kus iga hetke ei pühendata kõigele eelnevale negatiivsele. Näiteks tänane öö oli lausa õudukas, sest plikad ärkasid kella poole ühest lihtsalt üles ja keeldusid edasi magamast. Pudi kustus umbes poole nelja aeg ja Puru poole viiest. Õues oli juba uuesti väga valge. Kõikidele nõuandjatele ütlen igaksjuhuks, et kõik magamise sujumiseks ettevõetavad abinõud olid tarvitusel ja seda, et uuesti valge oli, nägin vannitoa katuseaknast, magamistoad on kõik parajalt pimedad. 

Minu ema ütleks selle peale, et see ei ole võimalik, et ei maga, tema juures magavad nad TERVE ÖÖ! Ämma juures samuti aga vot kodus ei maga! Nad on maganud nii, et üks või teine magab vahetevahel terve öö aga siis nad tavaliselt tasakaalustavad teineteist. 

Eelmisel nädalal kui rakverest koju tulema hakkasime ütles ämm autosse mineku jonni peale: ausõna, Maiken, meil pole mitte kunagi sellist jonni!!!


 Proovisin ükskord plikadega Muugal bussile minna ja teate mis? Nad kisasid ja karjusid ja ei tahtnud bussis olla, see-eest tädi Lyga sõitsid nad pool Tallinna linna risti-põiki läbi ja olid bussisõidust suisa huvitatud.

 Ehk siis neid näiteid on veelgi aga kuhu ma jõuda tahan selle jutuga? Ma ei taha seda kuulda, kuidas ma lapsevanemana feilin! Ma tahan teada, kas teil oli kõik OK ja kõik! Ma tunnen ennast ausõna nagu ma ei saaks hakkama, sest minuga nad jonnivad nagu väikesed sarvikud ja kaklevad omavahel. 

Kui mul oli viis hoiulast siis nemad olid samuti nagu väikesed inglid, absoluutselt alati kuulasid sõna, ei kakeldud ja mängisid koos. Lapsed ongi oma vanematega “kodusemad” ja vahetumad, katsetavad, proovivad, pirtsutavad, jonnivad rohkem. Ning teistega kuulavad sõna ja käituvad eeskujulikult,nagu neilt oodatakse. Ma olen oma emale ka seda mitu korda öelnud, et ma ei taha seda kuulda, kui lihtne neid hoida on, sest kasvatada on palju raskem. Ei aita mul “konkreetsest” häälest ega mesimagusast palumisest. Proovisime abikaasaga naljatades, et äkki lapsed eelistavad mõnda muud nime ja kutsusime igasuguseid nimevariante aga miski ei aidanud, sest kui lapse “vastuvõtja” kõrvus on väljalülitatud, siis ükskõik mis sagedusel ühendust saada püüad, see ei toimi.

Mul on seda raske selgitada, et mulle pole vaja käsi südamel vanduda, et mu lapsed teistega ilusti käituvad ja vanaemad/tädid nendega hakkama saavad, miks ei peaks, nad on ju normaalsed lapsed ja eks nad on ka usaldatud inimestele, kes varem inimlast näinud/katsunud on. Lihtsalt nõuanne, teile, armsad lapsehoidjad, ärge pange emasid ennast halvasti tundma! Öelge parem, et ema on tubli, et lapsed nii hästi käitusid. Ma olen nii tänulik võimaluse eest, et vahetevahel puhata saan, kuid ma ei tahaks ennast peale puhkamist kehvasti tunda, sest pean kuulama, kuidas ma hakkama ei saa, et nad minuga rohkem bravuuritsevad. 

Ma tean, et ma ei peaks seda pihta võtma ja vaevalt nad mulle halba soovivad, kuid väsinud emana on väga lihtne asju südamesse võtta. Siis oleks ju lihtsam see ütlemata jätta😊

Paid!

Maiken

3 Comments

  1. Kui laps kodus n-ö jonnib, tujutseb, vahel isegi närvitseb ja kõike välja näitab, on KOMPLIMENT emale ja isale, perele. See ju tähendab, et ta tunneb end sinuga VABALT, julgeb päeva emotsioonid letti laduda. Tore, et oled lastele hea ja usaldusväärne turvaala! TUBLI!! 😉

    • Jaaa, ma mõistan täiesti, kuid kui seda rõhutatakse käsi südamel: issand! minuga olid nii head lapsed ja nüüd sellised jonnijuurikad, siis teeb ikka hirmus kurvaks küll.

    • Mina olen ka seda kuulnud ja seda meelt, et ema/isaga jonniv laps tunneb end vabalt. See laps teab et ema ja isa armastavad teda tingimustata ja ta ei pea selleks käituma nagu musterlaps. Teised hoidjad ei ole nii lähedased ja neile peab näitama oma paremat poolt et saada kiita ja üldse see nö hoiupäev üle elada. Aga kui tuleb ema või isa siis on laps jälle vaba ja ei pea nö näitlema. Emal ja isal on küll raske aga kui asja niimoodi vaadata siis ehk hakkab natukene kergem :). Mul endal küll alles aastane laps aga oskab ka ikka jonnida ja üldse pahameelt välja näidata. Ja kui ämm mulle korra kuus tunniks ajaks külla tuleb ja ütleb et laps ei jonni ju üldse ja pole üldse nii viril kui ma olen vahepeal kurtnud, siis on küll selline tunne et jookseks peaga vastu seinda 😀 Et kas tõesti see tunnike kuu aja jooksul näitab seda kas ja kui raske mul on?. Jõudu ja jaksu igatahes! 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*