AED…

 Ükspäev leidsin ennast mõttelt: aias toimetamine on nagu spinningu jalgrattal sõitmine – väntad ja uhad elueest aga kuhugi ei jõua ja tulemused tulevad ka alles paari kuu pärast. Aias on samamoodi, muudkui toimetad ja siblid aga nagu ei jõua kuhugi – tulemust näed alles paari kuu (kui veab) või aasta pärast (suure tõenäosusega).

Eile oli emotsiooniderohke päev: saatsin oma väikese õe aastaks Türki õppima… 5.30 hommikul olin ma juba autoroolis ja sõitsin Mustamäele, et sealt sõita lennujaama ja sealt omakorda koju. Mõtted magamisest sellel päeval läksid meelest, sest ema tuli mulle juba eelmisel õhtul külla ja me planeerisime pärast lennujaamast tulekut natuke aias madistada.

Õe ära saatmine oli emotsiooniderikas, kuigi üritasime ennast vaos hoida ja mitte kõva häälega lennujaamas ulguma pista, sest õekesel oli niigi raske. Kuid ma saadan talle palju armastust ja loodan, et see aasta on tema jaoks superäge!

Lennujaamast koju jõudes tegime emaga tassikese kohvi ja panime lõkke põlema… maha oli vaja võtta hunnik võsa, ära oli vaja põletada suur hunnik meile „pärandatud“ aiasodi ja riisuda oli vaja igaltpoolt. Emme kutsus sõbranna ka appi ja nii me toimetasime. Täna tunnen taas selliste lihaste valu, mida muidu tähele ei panegi. Me lõpetasime umbes kaheksa paiku õhtul ja me tegime aia korrastamises alles otsa lahti. Palju võsa on ka sellist, mille maha võtmiseks läheb mootorsaagi vaja ja muidugi oskajat käsitsejat. Meist kolmest ei osanud seda keegi nii et meie piiriks jäid käsisae ja oksakääridega maha võetav võsa. Õnneks ema tõi laenuks mootorsae ja ma väga loodan oma meest täna õhtul motiveerida seda maha võtma:) Ise pean täna valmis jõudma sibullillede peenra, sest nende maha istutamise aeg on juba käes ja FB Aiahoolikute grupi kaudu saadud nartsissid ootavad ilusat peenart. Sellest saan loodetavasti juba homme uue pildi postitada!

Näitan ka meie ägedat lõket 4.09.2014:

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*