A mis ma selle eest saan? 

Kas teil kellelgi ka kunagi sellist perioodi oli, kus iga liigutuse peale küsisite: a mis ma selle eest saan? Mina mäletan, et minul oli küll ja see oli parajalt nahhaalne aeg. Ma ei mäleta enam vanust aga nüüd on mu poole kaheksane selles perioodis 🙄 ja ma tunnen kuidas karma teeb oma töö…
Peale seda kui ma plikadele olen pika päeva selgitanud, et mida teha ei tohi ja oma pojal palun, et palun tee misiganesseesiiskaeiole, kuulen ma vastust: a mis ma selle eest saan?! Aaaaaarrrgh! Süüa saad ja oma toas põleb sul tuli, järelikult elektriarve on makstud! Riided on seljas, jalanõud jalas. Ma ei hakka mainimagi, et vajadusest oluliselt rohkem mänguasju jne jne… 


See piiride kompamine ajab mind täiesti hulluks! Kuidas ta ometi ei mõista, et ma püüan kõigest väest temast inimest kasvatada?! Koguaeg ei pea ju liigutamise eest midagi saama? 

Ma pole varem temaga pidanud niimoodi kauplema ja ma ausaltöeldes ei mõista kust see tulnud on, sest tal ei ole peale oma toa elamiskõlbliku hoidmise, mitte ühtegi teist kohustust. Kuigi võiks, sest ta on juba seitsmene ja väikesed kohustused ning vastutus distsiplineerivad. 

Alles ilmus artikkel kuidas vasturääkivate ja põikpäisete laste vanemad peaksid tegelikult oma lapsega rahul olema, järelikult oskavad oma soovide eest seista. No ma ei tea… Kas tõesti vaid vasturääkivast lapsest kasvab eneseteadlik ja õigeid otsuseid langetav täiskasvanu? Ma pole küll asjatundja kuid ma veidi kahtlen, et see ainuke omadus on millele last kasvatades rõhku panna. Minu meelest on jube see, kui laps oma vanemaid üldse ei austa ja vanemad on nagu: no heakene küll siis! Ta on meil sellise iseloomuga, ma ei taha teda pahandada… 

Minu meelest ei ole olemas hullemat asja kui laokile jäetud lapsed ja teismelised, kel puudub austus teistesse inimestesse ja oma vanematesse ning kellele antakse liiga vara liiga palju otsuseid teha, ehk siis laps ise otsustab selmet saada vanematelt nõu ja tuge. 

Ma ei ütle, et nad üldse ei peaks otsustama, kuid andke lastele aega laps olla. 

Me oleme pojaga proovinud asju läbi rääkida, miks ta millestki nii arvab ja selgitanud oma otsuseid ja temaga seoses kehtivaid reegleid. Ärge saage valesti aru, me ei ole ideaalsed lapsevanemad, me proovime anda endast parima. Poja katsetab sellegi poolest osasid piire igapäevaselt, teisi vahelduva eduga. Ja oi-oi lapsevanem kui sa ühe korra libastud!!! Seda saab veel väga tükk aega kahetseda. 


Ma proovin iga päev selgitada, et elutoa diivanitel EI TOHI hüpata, sellegi poolest maandutakse sinna alati hüppelt, ükskõik kui palju ma ei selgita. Proovisin ka sedapidi, et lubasin kunagi tema koju diivanitele hüppama minna, issi pidi ka kaasa tulema. Ta ütles, et ei luba meid ka hüppama.

Või näiteks teatas “härra” meil, et tema tahab oma toa uksele lukku! Ma vastasin, et loomulikult saab: käi koolis, saa normaalseid hindeid, peale kooli leia töökoht, osta oma kodu ja minupoolest pane kasvõi kõik uksed lukku mis sa soovid! Niikaua kui meie elame samal aadressil ja Sina oled minu alaealine laps, Su toa uks lukus käima ei hakka. Punkt! Kuna ma olin üsna üheselt mõistetav, siis seda teemat rohkem puudutatud ei ole, õnneks! Aga diivanil hüppab ikka ☹️

Kellel veel nii vanad või vanemad lapsed on, rääkige kaasa, kas lastel on kohustusi? Kuidas selgitate piire? Kas premeerite oma lapsi iga liigutuse eest? 
Paid!

Maiken 

4 Comments

  1. Olen seda meelt, et võrkudes vanematel on laisad lapsed ja laiskadel vanematel virgad lapsed. Ehk siis, kõik mis lastele on jõukohane, lasen neil endal ära teha. Loomulikult on edasilükkamist ja äranihverdamist ja küsimist, mida vend või õde samal ajal teeb, aga enamasti meie majas vasturääkimist ei ole. Tahad süüa, aita teha. Tahad puhtaid riideid, too ise pesumasinasse. Tahad sõpru külla kutsuda, hoolitse et su toas on istumis- ja astumisruumi ning kassi liivakast on puhas. Preemiaks on tavaliselt ühised perega kinos või kohvikus käimised. Suusõnaline tänu abi eest käib küll alati ja kohe asja juurde.

    • Ma loodan ka selleni ükskord siin majas jõuda. Praegu on kuidagi jubepalju vaidlemist ja võimlemist. Ma arvan, et see sõprade teema näiteks alles tuleb meile, sest poja on super suhtleja 😁

  2. Minul on vanem poeg 10a, diskuteerib kõvasti, sõnaliselt väga osav, kuid omad kohustused on tal ikkagi. Oma tuba koristab, hoolitseb selle eest, et tema mustad riided on mustapesukorvis, nõudepesumasinat tühjendab aegajalt, kuivatist paneb riideid kappidesse(ka aegajalt), puid toob (aegajalt), õues nipet-näpet töid, prügi viimine, vahel koorib kartulid, teeb salati vms. Raha ta koduste tööde eest ei saa, sest täiskasvanuks saades tema enda kodus ei maksa keegi talle selle eest, et ta oma kodu koristab, süüa teeb või pesu peseb.
    Kui meie käest vahel küsitakse, et:”aa mis ma selle eest saan?” Siis me abikaasaga ikka pakume kallisid ja musisid! 🙂
    Lapsi premeerime omaviisi, või noh, see nagu kuulub pereelu juurde, et käime ja teeme ja oleme koos, kõik vajalik on olemas ning rohkemgi veel. Otseselt sellist enda liigutamine = mingi asi, sellist asja ei ole.
    Me üritame ka lastele õpetada omakasupüüdmatust, teiste aitamise eest ei pea alati kasu saama. Võib olla minu enda kompleks, sest mulle ei meeldi inimesed, kes riputavad kõikjale ja kõigele hinnasilte ning õpetavad seda ka lastele. Väga tõsiselt hakkasin sellele mõtlema siis, kui kuulsin vestlust kus umbes 5a küsis oma vanaema käest:” Aga mida me saame selle eest kui me sind hakkame aitamas käima?”

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*