1 aasta ja 10 kuud

Mul on kodus beebide asemel üsna tegusad preilid, kes oskavad juba nii mõndagi ja naljalt enam hätta ei jää. 

Neil on tekkinud mingi oma keel, millest me päristäpselt aru ei saa, sest see ongi nagu mingi sõnadejada, mida esitatakse hästi-hästi kiiresti, tõstetud kulmudega ja sügavalt silma vaadates, nagu me peaks mõistma iga sõna 😁 tegelikult ei mõista. Põhiliselt satub sellise sõnade rünnaku alla abikaasa, kui ta töölt koju jõudnud on. Aga sõnu on ikka ka ja mitte vähe, nad oskavad nimetada (näiteks pildilt) ennast ja kõiki teisi pereliikmeid kaasaarvatud tädid-onu(Cäty, Nele, Ly ning Arti) ja õelapse Roosi, lisaks veel vanaemad (mõlemale öeldakse Emma) ja taadu. Pudil on selged värv roosa ja puna(ne). Purul vaid punane. Autoaknast meeldib vaadata linnukesi, (SUURI) autosid, busse, poisse, tüdrukuid, tädisid onusid – kõik nimetatakse ära. Sõnu on ikka väga palju ja kõiki ma kohe niimoodi raksust nimetada ei oskagi. Ma alati imetlen neid emasid, kes unepealt teavad, mitu sõna nende lapse sõnavaras parasjagu on. 

Muidugi on osad sõnad ka rikutud meelega inimestele väga naljakad aga need on meid klassikalised, nagu enamustel lastel 🙂.
Üks asi mis mulle nende praeguse ea juures kõikidest kõige rohkem meeldib, on nende siirus ja empaatia. Kui kellelgi on valus, siis minnakse lohutama, tehakse pai ja vahetevahel ka kalli. Ma võtsin ühel õhtul oma abikaasa kulmude vahatamise ette ja Pudi käis issile protsessi vältel korduvalt pai tegemas ja lohutamas 😊 nii tohutult armas mu meelest. 


Lisaks siiras rõõm millegi õnnestumise üle on lihtsalt nakatav ja ülevoolav. Olgu selleks siis kasvõi klotsitorn või liivavorm. Need on hetked kui lihtsalt ohkad ja mõtled kui ÄGE on olla lapsevanem, kui lahedad on need väikesed pudinad! 

Laululinnud on nad ka!

Puru ja Pudi on mõlemad väga suured lauljad. Kui me sõidame autoga või nad mängivad omaette rahulikult siis võib nii mõnigi kord juhtuda, et kuuled neid laulmas. Ma olen kõikidele oma lastele laulnud, kuid pojale ei meeldi siiani laulmine millegi pärast. Samas tüdrukud tunnevad igasugusest muusikalisest tegevusest rõõmu nii tantsides, kui lauldes ja pilli mängides. Samuti on unelaul omal kohal, välja arvatud see kord, kui Puru mul laulmise konkreetselt ära keelas, sest ta magada tahtis 😂.

Plikad on ikka veel omavahel väikeses kaaluvahes, ehk siis nagu sünnist saati, mingi teatav vahe on alati sees. Puru on umbes 11,4kg ja Pudi 10,4kg, sündides oli vahe 100g, nüüd juba mõnda aega stabiilselt kilo. 

Mõlemale saab juba teha patsi ning teiseks sünnipäevaks lipsu pähe liimida ei ole vaja 😁

Meelistegevuste hulka kuuluvad praegu õues kiikumine, liivakastis mängimine ja batuut, kui mänguväljakule saame, siis ikka liumägi. Endal veel puudub liumäeke aga hirmusvahva oleks see koos mängumajaga ka meie hoovis. Eks näis kas saame selle oma aeda ka või käime mujal seda sorti mängu nautimas. 


Lemmiksöök on supp, eriti seljanka ja jäätis! 

Tüdrukud oskavad mõlemad käia potil, pikemaks autosõiduks ja ööuneks paneme igaksjuhuks mähkme, kuid enamasti jääb see kuivaks. Päevasel ajal kodus ja lõunaune ajal ei ole juba tükk aega mähet jalas.

Päris palju on meil praegu ka kaklemist ja mingit omandidraamat. Aga eks see ole üsnagi ealine iseärasus, et tekivad mingid lemmikud, millest ei loobuta mingi hinna eest. Koos nad veel ei mängi, kuid vahest juhtub, et nad siiski leiavad mõne ühise kardina taha peitumise mängu. 

Ma mõtlesin koguaeg, et ega nad väga hooli, kus teine on või mis teeb, aga kui ainult üks hommikul tõuseb ja teine magama jääb, siis umbes 15 min pärast hakkab juba muret tundma, kas teine ka ikka ärkab. Mõlemad on väga suured venna fännid ja alati muretsevad, kui venna riielda saab. Mõned korrad on ette tulnud ka lausa kaklemist, kus teineteist lüüakse aga selle ma lahutan hästi kiiresti ära ja räägin, miks ei tohi lüüa. 
Isepäisust ja jonni on meil samuti tekkinud, sest hakkab tekkima MINA, kes ei taha üldsegi niimoodi asju ajada nagu emme või issi parasjagu heaks arvavad. 

Öine magamine on  ikka veel katkendlik, just viimane nädal on jälle eriti hull olnud. Piigad lähevad magama oma vooditesse, kus nad umbes südaööks ärkavad ja meie voodisse küsivad. Lisaks sellele on tekkinud mingisugune issi-meelsus, sest mõlemad ärkavad öösiti korduvalt nutuga ja nõuavad issi kaissu (kus nad siis tegelikult juba on). Ma tahaksin väga, et nad saaksid hiljemalt sünnipäevaks omale uued voodid ja koliksid võrevooditest välja, ehk see aitab neid ka oma vooditesse terveks ööks paremini harjutada (lootus jääb). Kuid valikut on väga raske teha ja kallid on need voodid ka, eriti kuna osta tuleb kaks voodit ja kaks madratsit 😕. Täis suuruses voodid ei tule praegu ilmselt kõnealla, sest nende tuppa ei mahu nii suured voodid. Ükshetk kui on suuri vaja, siis kolivad nad niikuinii kumbki oma tuppa, mis praegu veel võimalik ei ole. Ehk siis kel on soovitusi, pange need minu poole teele 🙂.
Saigi vist esialgu kõik verstapostid ette loetud. Väike vahekokkuvõte jälle olemas ja uskumatu aga kahe kuu pärast ongi juba 2. sünnipäev 🤗
Paid!

Maiken

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.


*